Esimees Kalju Tori tervitas oma avasõnas kõiki koosviibijaid ja andis üle tervitused virulastelt, kel ei olnud võimalik kohale tulla: Heino Sepp Hamiltonist, Endel Tooming Londonist ja Ellen Vanema Vancouverist. Ta tegi teatavaks, et Viru Kiri #16 on ilmunud ja sellest on juba Eestisse saadetud 40 köidet. Esimees rääkis ka, et esimese Viru Kirja ilmumisest täitub tuleval aastal 25 aastat ja Virulaste Koondis tähistab samal ajal 30. aastapäeva. Nii et virulastel on tuleval aastal juubelipidu, mida pühitsetakse Eesti Maja kristallsaalis. Ta soovis kõikidele hubast õhtupoolikut ja andis sõna Elna Libele, kes kandis ette luuletuse „Virumaa“ Lydia Tori luulekogust „Tõrvikud Tuules“.
Lya Haamer, kes külastas Eestit möödunud suvel esimest korda peale põgenemist 1944.a., kõneles oma taaskohtumisest kodumaaga, oma kodulinna Narva külastamisest ja sugulastega veedetud kaunitest päevadest nii Virumaal kui ka mujal Eestis. Proua Haameril oli kogukas ja huvitav piltide paneel, kust mitmedki virulased leidsid tuntud radu ja kohti.
Aadu Randpalu, pärit Vaivarast, kõneles Virumaa põlevkivist, selle tootmisest aastakümnete jooksul ja eriti vene okupatsiooni ajal, mil tekkisid kohutavalt suured tuhamäed, mis on tõelised reostusallikad, saastades õhku ja pinnavett. Poolkoksimägede fenoole sisaldav nõrgvesi satub jõgede kaudu ka Soome lahte, mille üks tagajärgi on sealne kalade vähenemine. Härra Randpalu tõi näitena ka Virumaa ja Rootsi põlevkivi õlisisalduse, mis on Rootsis 5% ja Eestis 18%.
Volli Gustavson mängis klarnetil tuttavaid eesti viise, millele järgnes söögipalve Lydia Torilt ning maitsva lõunasöögi ja kohvi vaheajal loositi välja võidud rikkalikult loosilaualt.
Ühislaulud kõlasid Volli pillimängu saatel ja Edgar Walk tänas kõiki esinejaid ja koosviibimisest osavõtjaid, eriline tänu aga juhatuse liikmele Õie Kurisele, kelle toodud lilled tema abikaasa Eino mälestuseks kaunistasid laudu. Ta kutsus kõiki tuleval aastal toimuvale 30. aastapäevale Eesti Majas, mida virulased pidulikult soovivad pühitseda.