Hauaplatsi juures peeti jumalateenistus. Visnapuu luulet luges Veronika Kivisilla, musitseeris Eesti Kaitseväe orkester ja laulis korporatsiooni Sakala meeskoor. Samasse korporatsiooni kuulus ka Visnapuu, kes õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat.
Pärast aastatepikkust asjaajamist USAst luuletaja kodumaale saabunud tuhaurn asetati mulda sinimustvalge lipu sees. Henrik Visnapuu maeti abikaasa Hilda Visnapuu ehk Ingi kõrvale, kes on seal teda truult oodanud üle 70 aasta.
“Igas matusetalituses on paratamatult midagi kurba. Aga kurbuse kõrval võiks täna olla veel tundeid,” ütles oma kõnes Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. “Henrik Visnapuu põrmu naasmine on olnud pikk ja vaevarikas ja see sümboliseerib ehk me rahvuskaaslaste teekonda üleüldse.” Aleksejev tõi välja, et kui Visnapuu lahkus 1944. aastal Saaremaalt Jaagarahu sadamast, siis nüüd on ta naasnud rahusadamasse – koju.
Luulerühmituses Siuru Vürstiks nimetatud Visnapuu tõi Aleksejevi sõnul eesti keelde ja kirjandusse suure muutuse, eriti 1917. aasta luulekoguga “Amores”. “Keel muutub, see on paratamatu. Keel peab muutuma. Suured kirjanikud muudavad seda ja rahvas võtab selle omaks. Praegu tuleb olla muutusega kaasas ja samal ajal tuleb keelt kaitsta. See on väga peen töö, aednikutöö. Taime ei tohi üle kasta ega üle väetada, kuid samal ajal ei tohi teda jätta ka hooletusse. Võimalik, et Henrik Visnapuu on selles osas meile püsivaks eeskujuks,” arvab Tiit Aleksejev.
Visnapuu on eesti kultuuriloos mänginud olulist rolli, olgu kirjandusrühmituse Siuru ühe peamise liikmena, Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutajana või luuletajana, kelle loomingut on tänapäevalgi viisistatud. Samuti oli Visnapuu eesti esimese korraliku poeetikaõpiku autor ja ajakirja Varamu toimetaja ning seisis Eesti Kirjanike Kooperatiivi loomise juures.
Henrik Visnapuu sündis 1890. aastal Viljandimaal talusulase peres, õppis Reola valla- ja Tartu linnakoolis, sai algkooliõpetajadiplomi Narva gümnaasiumi juurest, tudeeris Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat, ladina ja kreeka keelt, aga ka eesti kirjanduslugu. Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna, kuniks sattus sõja ajal pagulasena Saksamaale, Austriasse, Šveitsi ja lõpuks Ameerikasse, kus suri ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastasena.
Viimastel aastatel on paguluses surnud kirjanikest kodumulda jõudnud ka Marie Under, Artur Adson ja Karl Ristikivi. Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ütles, et isamaale tagasi jõudmine oli enamiku võõrsil viibinute viimane suur soov ning kirjanike liit on seda jõudumööda täita püüdnud. “Edaspidi on kõigil võimalik käia neile tähtpäevadel lilli viimas, näiteks Marie Underi sünniaastapäeval on tänu sellele juba tekkinud uus traditsioon. Hoiame oma kirjanduskultuuri ja austame eelkäijaid,” ütles ta.
Tekst ja foto: Karin Aanja
Fotoallkiri: Sõna võttis ka Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev.
