Pühapäeva, 28. novembri pärastlõunal leidis aset Tartu College'i saalis Tartu Instituudi korraldusel Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli 85. aastapäeva aktus.
Koosolijaid tervitas dr. Kadri-Ann Laar (korp! Filiae Patriae), kes ühtlasi toimis teadustajana ja viis kogu aktuse sujuvalt ning meeldivalt läbi. Ta palus aktusest osavõtjail tõusta ja akadeemilise traditsiooni kohaselt alata kava ühislauluga "Gaudeamus igitur".
Kohe seejärel asus kõnepulti Priit Aruvald (korp! Fraternitas Estica), kes esitas aktusekõne teemal "1944, Eesti saatuse aasta." Kuna enamusel koosolijaist oli äsja täitunud 60 aastat põgenemisest sõjakeerises kodumaalt, siis oli tegemist igati sobiva ning päevakohase teemaga. Kõneleja andis asjaliku ning põhjaliku ülevaate meie rahva olukorrast sel saatuslikul aastal. Olime pääsenud Nõukogude võimu haardest ja tervitanud Saksa armeed kui vabastajaid, kuid tegelikult sattunud uute okupantide meelevalda, kes meie iseseisvusest midagi kuulda ei tahtnud. Meie mehi võitles küll Saksa sõjaväe mitmesugustes üksustes, oli loodud Eesti Leegion, kuid viimatimainitud põhjusel oli võitlusmoraali löödud mõra. Pilt muutus 1944.a. jaanuaris, kui Eesti Omavalitusele saabus teade, et Baltimaad on otsustatud loovutada ja Saksa väed pidid Eestist nädala jooksul tagasi tõmbuma. Omavalitsuse juhil dr. Mäel õnnestus sakslastelt välja kaubelda luba kuulutada Eestis välja üldmobilisatsioon, et tõkestada Nõukogude vägede sissetungi. See viivitus oli ülimalt vajalik, et anda rahvale aega evakueerimiseks, mida olnuks südatalvel raske läbi viia. Kõneleja kirjeldas haaravalt meie sõdurite ennastsalgavat võitlust, mis oli saanud uue tugeva süsti, kuna rinne oli kandunud kodumaa pinnale. Ta lõi elava pildi soomepoiste naasmisest kodumaale, Sinimägede lahinguist, admiral Pitka sekkumisest võitluskäiku, Punaarmee uutest hirmutegudest ja rahva paanilisest põgenemisest üle tormise Läänemere mitmes suunas. Sisutihedat analüüsi meie tollasest olukorrast kuulati tähelepanuga ja kviteeriti tugeva aplausiga.
Lisaks aktusekõnele oli kavas veel kaks lühemat ettekannet Torontos stipendiaatidena õppivatelt tudengitelt Tartu Ülikoolist. Tegemist oli kahe lühireferaadiga, kus kumbki osaleja tutvustas oma ainevalda üldiselt ja lisaks oma isiklikku erialast tegevust.
Andres Ideon oli kõneteemaks valinud "Eesti geograafiateaduse lühiajalugu". Ta tutvustas geograafia erinevaid tasemeid, nagu kooligeograafia, akadeemiline geograafiateadus ja filosoofiline geograafia. Seletas ilmekalt, kuidas nõukogude perioodil toimus selle teadusharu arengus tugev tagasiminek. Sotsiaal- ja kultuurigeograafia uurimine oli ideoloogilistel põhjustel keelatud. Rände- ja rahvastikugeograafia oleksid avalikustanud migratsiooni ulatuse. Ei saanud rääkida ka kultuurigeograafiast, kuna kultuurilisi erinevusi ei tohtinud eksisteerida. Referent ise oli teinud bakalaureusetöö teemal "Imidzh linna arengus Pärnu näitel". Ka käsilolevas magistritöös on ta truuks jäänud linnageograafia teemale, kuid sedakorda teise vaatenurga all, nimelt "Post-sotsialistlik suburbaniseerumine Tallinna regioonis".
Veljo Otsason, Tartu Ülikooli arvutiteaduse magistrant, kirjeldas Eesti infotehnika sektori hetkeolukorda ja tulevikuväljavaateid. Tema sõnul peetakse Eestit IT tiigriks kui mitte maailma, siis vähemalt Ida-Euroopa mastaabis. Ligi 80% eestlastest omavad mobiiltelefoni ning üle poole kasutavad internetti. Palju laineid löönud Skype internetitelefon on eestlaste leiutis, mis ähvardab tulevikus traditsiooniliste telefonifirmade äri kinni panna. Referent ise tegeleb oma magistriõpingute raames ühe tehisintellekti ja masinõppe rakendusega, uurides mobiilside signaale, mille abil oleks võimalik kindlaks määrata mobiiltelefoni geograafilist asukohta. Kokkuvõttes mainis ta, et Eestil on oma IT potentsiaali arendamiseks veel palju tööd teha. Piltlikult väljendatuna: tiiger on hüppama õpetatud, kuid peab ka murdma hakkama.
Aktusekõne ja teaduslike lühireferaatide vahele oli paigutatud muusikaline ettekanne, kus flötist Kaili Maimets (korp! Amicitia) ja pianist Andrea Olariu esitasid Francis Poulenc'i sonaadi flöödile ja klaverile. Noorte muusikute meisterlik ettekanne pälvis tugevad ovatsioonid.
Kõiki esinejaid tänati nägusa lillekimbuga. Oma lõppsõnas edastas dr. Olev Träss (korp! Fraternitas Liviensis) tervitused Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoolt. Viimane oli originaalselt palutud aktusekõnelejaks, kuid ajapuudus ei võimaldanud tal seda kutset vastu võtta. Veel rääkis dr. Träss olemasolevaist stipendiumifondidest ja stipendiaatidest, kelledest kaht olime äsja esinemas kuulnud. Õnnestunud aktus lõpetati EV hümniga, misjärel mindi traditsioonilist kohvi ja kringlit nautima ning mõtteid vahetama.
Lõpetades ülevaadet meeldivast ja hästikorraldatud üritusest on kahju, et pean sellesse meepütti siiski natuke tõrva tilgutama. Kavalehte pole võimalik silmitseda nördimuseta, kui vähe hoolime oma kaunist emakeelest. Kas oleks liig paluda, et kavalehe enne trükkiminekut mõni keeletundja kriitilise pilguga üle vaataks? Oleme oma mõtlemisviisiga juba niikaugel, et jääme rahule, kui ortograafilisi vigu ei esine. Kui loeme ettekande kirjeldusest "Flöödi ja Klaveri Sonaat", siis on tegemist puhta anglitsismiga, kus pealkirjas või tiitlis kirjutatakse kõik sõnad suure algustähega. Eesti kirjapildis on see väga võõras ja haavab silma. Ärgu süüdistatagu mind tähenärimises. Mõtelgem vaid, mis juhtub, kui need kaks noort aktusel esinenud haritlast kodumaale tagasi lähevad ja uhkelt näitavad asitõendit enda välismaal esinemisest. Igaühele jätab see mulje, et väliseesti haritlaskond austab küll teadust, kuid mitte oma emakeelt. Allakirjutanu sõnum siinkohal on: tänan olemast eestimeelsed, palun olgem ka eestikeelsed.
Vivat academia (6)
Eestlased Kanadas | 03 Dec 2004 | Eerik PurjeEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas flöödi ja klaveri sonaat ei kõla kah veidralt. Sonaat flöödile ja klaverile on vist õige?
Minu kriitika polnud suunatud noorele esinejale, keda ma sügavalt austan, vaid aktuse korraldajaile. Tõin vastava tiitli esile vaid näitena ja näib, et tegin õnnetu valiku. Sama viga kordus raudselt kogu kavas. Olen sellistele asjadele varemgi tähelepanu juhtinud ja arvan, et oleksin vilets ajakirjanik, kui ma seda ei teeks. Keelevääratusi võib juhtuda igaühel ja nende vältimiseks tuleks teha kõik, mis võimalik. Võin kinnitada, et iga minu kirjutatud artikkel käib läbi toimetuse keelelisest kontrollist. Miks peaksin ma teiste vigade puhul silmad kinni pigistama, eriti antud juhul, kus oldi koos, et austada meie ülimat ja üllamat õppeasutust.
Anna andeks "ka välismaal sündinud" -- tegin pisivea. Mu vastus oli suunatud esimesele kommentaarile.
Eestlased Kanadas
TRENDING
