Seetõttu veetis Bukovski ka ise kokku 12 aastat erinevates kinnipidamisasutustes ning "ümberkasvatusel" psühhiaatriakliinikus. Ta avaldas oma kogemuste põhjal raamatu, kus jagas soovitusi, kuidas psühhiaatrilistele piinamisvõtetele vastu panna. 1971. aastal õnnestus Vladimir Bukovskil N Liidust välja toimetada suurel hulgal tõestusmaterjale karistusliku psühhiaatria kasutamise kohta, millele aga järgnes tema arreteerimine ja taas vangistus. Vangistatud Bukovski vahetati 1976. aastal Tšiili kommunistliku partei peasekretäri Luis Corvaláni vastu ja asus elama Suurbritanniasse. Bukovski soovis kandideerida ka Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel, kuid Venemaa keskvalimiskomisjon ei registreerinud tema kandidatuuri, sestpeale on ta resideerinud Inglismaal.
Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...
Teate, minu jaoks olid kõige hämmastavamad sündmused ja arengud maailmas need, mis järgnesid vahetult Nõukogude Liidu krahhile. Seda, et Nõukogude Liit laguneb - ja laguneb vältimatult -teadsime kõik. Minu hea tuttav Andrei Amalrik kirjutas juba aastal 1969 raamatu pealkirjaga «Kas Nõukogude Liit eksisteerib veel aastani 1984?». Muidugi, ei pidanud ta silmas kalendaarset aastat 1984 - ta pidas silmas Orwelli, kuid tabas peaaegu täkke, vaid kahe-kolme aastase vahega. Ja stsenaarium, mida ta kirjeldab, osutus samuti üldjoontes õigeks - lagunemine rahvuslikeks osisteks, vabariikideks, seega oli tema prognoos täiesti realistlik ja meie jaoks oli ta ühtne: see ei olnud üksnes Andrei arvamus, see oli meie ühine vaatenurk, ta lihtsalt oskas hästi sõnastada, esitada, põhjendada.
Seega Nõukogude Liidu kollaps mulle mitte mingiks ootamatuseks polnud. Samuti jõudsin ma veel aastal 1989 - 1990 Läänes välja anda raamatu, milles selgitan üksikasjalikult, miks Nõukogude Liit peab lagunema ja kommunism peab kaduma. Raamat erilist edu ei pälvinud - naljakal põhjusel: Prantsusmaal ilmus raamat 1989., vist, aastal, ja kõik ütlesid: «No, nüüd ta läks liiale! Kuidas nii? Nõukogude Liit kogub perestroikaga, glasnostiga praegu vaid jõudu, aga tema matab seda…Oh ei - see on ülimalt elujõuline!» Aga Saksamaal ilmus raamat aastal 1991 ja kõik ütlesid: «Noh, ja mis siis? Noh, see varises juba kokku. Noh, ja mis siis nüüd? Mis sellest praegu enam kirjutada?!».
Kõikjal maailmas aastatel 1992 - 93 - 94, kõikjal Euroopas, hakkavad võimule saama vasakpoolsed poliitikud, vasakpoolsed parteid - ehk toimub taas nihe vasemale, mida nüüd juba mulle kuidagi loogiliselt ära ei seleta. Veelgi enam, kõik 1989. aasta lootused (kuid lootused olid väga kõrged!) mingilgi moel ei täitunud. Kommunism jäi maailma, Fukuyama võis seda ajaloo lõpuks mõelda, kuid ajalugu nõnda ei mõelnud - säilisid nii Hiina kui Kuuba ja Vietnam ning Põhja-Korea. Endistes läbini kommunistlikes riikides ei jõudnud see protsess samuti kaugele: tegelikkuses olid toimuvad muudatused pigem kosmeetilised, pigem välised (nt. ühed inimesed lahkusid, asemele tulid teised) - mitte vähem kommunistliku nomenklatuuri sünnitised. Need maad ei ole vabad, vaid osutusid võimule jäetud nomenklatuuri poolt tugevalt aheldatuks.