Demokraatidele on 7. november 2006 tähtpäev, mil partei peab tagasi vallutama Kongressi mõlemas kojas 1994. a. kaotatud hääled. Republikaanidele on see viimseks tähtajaks, milleks Bushi valitsus peab looma korra majja Iraagis (andma võimu üle iraaklastele ja hakkama oma vägesid koju tooma). Vastasel juhul kaotavad nad oma edemuse nii Kongressis kui rahva silmis.
Mõlemad erakonnad on juba alustanud võidujooksu ajaga. Ja mõlemale on kriitilise tähtsusega see, kuidas asjad arenevad Iraagis — ainult et väga erinevas tähenduses.
Bushi valitsuse fiasko Iraagis oleks teretulnud demokraatidele, sest see niisama hästi kui kindlustaks neile uusi kohti Kongressis. Seevastu uue, omamaise valitsuse ametisse astumine Iraagis soosiks Bushi poliitika jätkumist ja vabastaks vabariiklased nüüd ligi kolm aastat käibel olnud süüdistusest, et Iraagi sõjakäik oli vale, läbimõtlematu ja tarbetu.
See süüdistus ringleb sõjavastaste rindel tõenäoselt veel mõnda aega. Washington Post'i välispoliitika eksperdi Jim Hoaglandi formuleeringus seisnevad Bushi väejuhatuse vead peamiselt selles, et iraaklastele ei ole antud piisavalt ajakohaseid relvi (et nende varustuseks on peamiselt Varssavi pakti maadest poole hinnaga ostetud vene sõjariistad) ning et USA on jätnud unarusse iraaklaste koolituse luure ja julgeolekutehnika osas. Lühidalt — nüüd juba üle aasta suveräänseks kuulutatud Iraak ei ole ikka veel küps end kaitsma ega üle võtma normaalse riigi funktsioone, väidab kriitika.
Sõja küsimuses toimuva hoogsa debati paremal tiival seda argumenti ei aktsepteerita. Pigem kuuldub sealt kaebusi, et sõjavastased eiravad sihilikult kõike, mis on olnud positiivne Iraagi sündmuste arengus. Washington Times'i kolumnist ja sihtasutuse Heritage üks uurimustejuhte Helle Dale näeb asja järgmiselt:
„Ühendriigid koos oma liitlastega on juhendanud Iraagis poliitilist (arengu)protsessi, mis on jõudnud (üles seatud) sihtmärgile igas oma etapis, liikudes ajutise valitsuse loomiselt (30. jaan.) põhiseaduse väljatöötamisele (15. okt.) ja sellelt korraliste parlamendivalimisteni (15. dets.). Nende valimiste tulemuseks on uus (iraaklaste endi) koalitsioonivalitsus, mis jääb Iraaki valitsema järgmiseks neljaks aastaks kõigi kolme etnilise grupi – sunniitide, shiiitide ja kurdide – koostöös.“ (WT, 30. nov.)
Käsikäes õiguskorra tugevnemisega Iraagis on toimunud tähelepanuväärseid muutusi ka Bushi Iraagi-poliitikas. USA valitsuse personaliameti endine direktor Donald Devine tõstab Washington Times'is selles osas esile vabariiklaste poolt ette pandud resolutsiooni, mille Senat häältesuhtega 79:19 heaks kiitis ning mis „kuulutab aasta 2006 Iraagi olulise tähtsusega üleminekuperioodiks. See loob vajalikud eeltingimused USA jõudude järk-järgulisele väljatõmbumisele Iraagist ja tähistab seega pöördelist muutust sõjas.“ (WT, 30. nov.)
Devine jmt analüütikud panevad imeks, kui vähe tähelepanu ameerika massimeedia pühendab just neile sündmustele, mis on USA kaitsejõudude kojutoomisele vajalikeks eeltingimusteks. Vähesed on näiteks kuulnud, et USA väejuhatus on möödunud aasta jooksul Iraagi üksustele üle andnud enam kui 30 oma operatsioonibaasi; et Iraagil endal on juba 120 lahinguvalmis pataljoni või et Iraagi 18 provintsist 14 on patsifitseeritud, nii et terroristide rünnakud toimuvad nüüd veel ainult neljas provintsis.
Ei ole siiski kindel, et vastutöötamine Bushi sõjapoliitikale ja selle saavutuste kirjeldamine ülekaalukalt vaid mustades toonides saab demokraatide erakonna domineerivaks võitlusplatvormiks 2006. a. valimiskampaanias. Mõnedki juhtivad demokraadid, nt senaatorid Hillary Rodham Clinton või Joseph Lieberman, on tagasi lükanud sõjavastaste demokraatide kõige radikaalsema nõudmise — nimelt et Bush hakkaks USA üksusi kohe koju tooma. Mõnede vaatlejate hinnangul ei soovi seda ka mõõtuandvad islamlased.
Hoagland tsiteerib nt egiptuse vabadusvõitlejat Saad Eddin Ibrahimi, kes iseloomustab Lähis-Ida praegust pretsedenditut olukorda järgmiselt:
„See on nüüd Lähis-Ida, milles need, kes usuvad demokraatiasse ja kodanikuõigustesse, võivad lõpuks kaasa rääkida, kuigi ees on veel suuri takistusi.“ (WP, 27. nov.)
Võime koos Ibrahimiga möönda, et viimase aasta kestel on Bushi-Rice'i Lähis-Ida poliitikas hakanud senisest selgemini kaasa rääkima rahvajuhid Palestiinas, Liibanonis, Jordaanias, Egiptuses ja Saudi Araabias. Kas ei ole Lähis-Idas siiski toimumas see laiem demokratiseerumise protsess, millest Iraak on ainult osa?
Kui see tunnetus saab eeloleval valimisaastal domineerivaks olukorrahinnanguks, siis kaotab „meie-poisid-kohe-koju“ leer oma positsiooni võidujooksus ajaga. Sest selle abil ei saa saa sõjaparteid enam maha teha.