On aasta ilusaim aeg. Kevade üleminek suveks kingib inimeste hinge mingisuguse erilise vabaduse. Selle tunde ajel laabuvad väga paljud asjad kuidagi iseenesest.
Me võime ette kujutada, millist joovastavat vabadust kogesid need vahvad eesti pojad, kes XX sajandi teise kümnendi vahetusel meie noorele vabariigile veretunnistuse hinnaga vabadusõiguse kindlustasid. Võit Vabadussõjas oli loendamatute aateliste lubaduste ja tõotuste lunastusveksliks.
Eesti rahvas sai jaanilaupäevale ülla sisu.
Võidupüha on olnud väga oluline päev meie rahvale. Eriti hardalt on sellesse suhtutud aegadel, kui Võidupüha meenutamine võis tuua kaasa uskumatuid kannatusi.
Täna on meil antud vabadus sellest pühast juubeldada. Juubeldagem siis ja toogem oma tänu ja tunnustus Võidupüha päeval Vabadussõja sangaritele.
Eriti on käesoleval suvel põhjust selle püha tähtsuse üle mõtiskleda. Mõtiskleda ka selle üle, kas mitte meie riigi kodanike üldine rahvuslik iseteadvus ja organiseeritus ei ole ehk liig loid ja uimane.
(Näitas ju möödunud kevad selgesti, et eestlaste võit Vabadussõjas ärritab võidetute ideoloogia austajaid veel tänagi hirmsasti. Nende kättemaksumõtted on kiired tegudeks muutuma. Seekord küll veel, said vihapurske maandamisobjektiks klaasaknad).
Võidupäevale eelnes Vabadussõda, Vabadussõjale Eesti riigi sünd ja sellele omakorda veel mitmed väga olulised, kogu rahvast ühendavad sündmused, milledest ühel tahan alljärgnevalt pikemalt peatuda.
90 aastat tagasi juhtus meie rahvusühtsuse kujunemise jaoks kaks väga olulist ja omavahel seotud sündmust.
On väga oluline toonitada, et need sündmused on otseselt meie kirikuga seotud:
• 25. mail 1917 sureb Kolga-Jaanis kirikuõpetaja Villem Reiman.
• 31. mail 1917 peetakse Tartus eesti soost kirikuõpetajate ja kirikute koguduste esindajate kongress, mille tulemusel asutatakse suurim eestlasi ühendav organisatsioon, vaba rahvakirik, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK).
EELK loomine andis tõuke edasisteks sündmusteks, andis kindla teadmise, et ka rahvusriigi sünd võib tõeks saada.
2007. aasta mai lõpus sai EELK 90aastaseks. Kirik pidas oma sünnipäeva suurejooneliselt 2. juunil Tartus. Pidupäeva jumalateenistusel Tartu Jaani kirikus kinkisid Eesti akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid kirikule lipu.
Väike ajalooline seletus:
1917. aasta maikuu viimasel päeval kogunesid Tartus eesti soost kirikuõpetajad ja koguduste eestseisjatest delegaadid ning pidasid kahepäevase konverentsi,
osales 73 eesti soost kirikuõpetajat Eestist, 190 koguduste esindajat, 4 eesti kirikuõpetajat väljastpolt Eestit, 5 usuõpetajat ja 4 õpetajaameti kandidaati.
Venemaa aladelt 19 eesti koguduste esindajat, külalisi 19 (köstrid, kooliõpetajad jt. ), kokku 303 isikut.
See oli kõige esimene eesti koguduste esindajate koosolek ja üleüldse esimene eestlaste ülemaaline kongress Eesti ajaloos.
Eesti sõjaväelaste kongress peeti 17. ja 18. juunil 1917.
Eesti Maanõukogu pidas oma istungi 1. juulil 1917.
Eesti Esimene Rahvuskongress 3. ja 4. juulil
31. mail ja 1. juunil 1917 peetud Kirikukonverentsi otsus oli moodustada iseseisev vaba rahvakirik mis teenib vaimulikult eesti rahvast kõikjal tema paiknemise aladel. Rahva kirik lahutas ennast saksa- ja venekeelsest kirikuvalitsusest Tallinnas, Riias ja Peterburis.
Kirik põhineb kristlikel alustel, evangeeliumide õpetusel ja luterlikel usutunnistuskirjadel.
Kirikul on episkopaal-sinodaalne juhtimine (alt üles-ülevalt alla) ja valitav piiskop. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi asukohaks määrati Tallinn.
EELK vaimulikkond on alates kiriku vaimsete aluste rajamisest olnud lahutamatult seotud akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonidega.
Eesti soost esimese põlvkanna vaimulikud nagu Jakob Hurt, Villem Reiman jt. on olnud ideoloogideks ja teerajajateks, kelle visa ja sihipärase töö tulemusena on sündinud EELK, iseseisev, vaba rahvas ja eriti tema omakeelne haritlaskond. Nemad on olnud külvimehed.
EELK ja tema vaimulikkond on olnud eesti rahva vaimseks toeks ja aluseks ja eeskujuks XIX saj ärkamisajal, riigi loomisaegadel ja olnud eesti rahvuse vaimse edenemise lahutamatuks osaks Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940.
EELK on olnud organisatsiooniks, mis aitas koondada ning hingelist tuge pakkuda meie rahva sellele osale, kes oli sunnitud emigreeruma läände. E.E.L.K. võõrsil on olnud vabadusvõitluse lipulaevaks ja on tänini olulisemaks vaimseks ühendajaks sellele osale eestlaskonnast, keda nimetame väliseestlasteks.
Nõukogude perioodil oli kirik pea ainuke organisatsioon kodumaal, mis julges avalikult tunnistada inimese vaimseid põhiväärtusi. Selletõttu oli kirik ka ühiskonnast täielikult isoleeritud.
Kirik säilitas ajaloolist tõde eesti rahva saatuse kohta. Kirikuraamatute alustel taastati peremeheõigused varale, mida kommunistlik okupatsioon oli meie esivanematelt jõu ja vägivallaga omastanud.
Uuel ärkamisajal oli EELK vaieldamatuks toeks ja eeskujuks helgetele sihtidele, mille poole eesti rahvas sammuda tahtis. EELK oli organisatsiooniks, mille kaudu loodi sidemed loendamatute välisorganisatsioonidega. Kirikult paluti õnnistust taaselustatud organisatsioonidele ja pühitsust nende sümbolitele.
Eesti on uut vabadust kasutanud hästi. Me oleme varaliselt ja organisatoorselt edenenud.
Rahva ja EELK suhted Eestis täna
Rahva ja kiriku vägivaldne laialikistus alates 1944 aastast, 50 aasta pikkune võitlev ateism ning tänane kõikelubatavus ja religioosne harimatus ühiskonnas on vaba rahva kiriku kallanud üle usuvaenulikkusega selle kõige labasemas mõttes. EELK on sageli ühte asetatud kõikvõimalike isehakanud või mujalt maailmast sisse toodud äärmuslike usugrupeeringute ja nende tegudega. Ühiskond on selja keeranud oma vaimsete aluste andjaile. Ühiskond on eetiliselt ja religioosselt harimata.
Vaatamata sellele on koguduste elujõud säilinud. On väga palju neid, kellele meie oma kirik on armas ja neid kellel ta aitab elurõõme ja -muresid kanda. Tänu olgu neile tuhandetele, kes oma osadusega seda kallist varandust järgmistele põlvkondadele alles hoiavad.
Ka kirik ise ei ole olnud oma tegutsemises ühtne, tekitades nii kirikurahva kui ka eemalseisjate seas suurel hulgal küsimusi ja vastakaid tundeid. Kiriku sees ja vaimulikkonna seas on toimunud peale taasiseseisvumist mitmeid uuendusi. Paljud vaimulikud on traditsioonilise musta talaari asemel valget albat ja selle juurde kuuluvaid liturgilistes värvides elemente kasutama hakanud. Paljudes kogudustes on läbi viidud liturgilisi eksperimente ja kasutusele võetud uuenenud jumalateenistuse kord. Õpetajate asemel ordineeritakse juba mitmendat aastat preestreid. Üsna suureks on paisunud naisvaimulike osakaal.
Need muutused on toonud esile äärmuslikke suhtumisi. Paljud kogudused ja nende vaimulikud toetavad kompromissitult uuendusi. Sama kompromissitult on seetõttu suur osa vaimulikest ja kirikutöö tegijatest kõikidele uuendustele vastu ja püsivad traditsiooniliste tõekspidamuste juures. Enamus kirikurahvast asub oma tunnetega kahe äärmuse vahel ja on nõutu. Päevakorda on kerkinud kodumaa ja võõrsile laialijaotunud kiriku ühinemine. Kas selleks ollakse sisemiselt valmis?
Selliselt alustame vaba rahvakirikuna oma kümnendat aastakümmet. Kuid tulgem rõõmsal ja optimistlikul meelel alljärgnevalt lätete juurde tagasi. Lootes, et Jumal viimaks meie asjad sõbralikult joonde ajada võtab.
EELK 90: vaba rahvakiriku alus
Nagu ülal öeldud, kogunes 90 aastat tagasi, 31. mail 1917 Tartus eesti soost kirikuõpetajate ja koguduste eestseisjatest delegaatide kongress. Kahepäevase kongressi kestel asutati midagi täiesti uut ja enneolematut. Asutati luteriusuliste eestlaste suurühendus – vaba rahvakirik.
Vaid viivuke enne seda, 25.mail (12. mail vkj.) 1917 suri Kolga-Jaanis vaba rahvakiriku mõtte looja ning rahvast ühendada tahtva kiriku aluste väljatöötaja, õpetaja Villem Reiman, kes, toetudes oma sisemisele usurikkusele, olelusvõitluses omandatud vääramatule sisetundele ja praktilises kirikutöös saadud kogemustele, omas nägemust uuenevast kirikust juba 19 ja 20 saj. vahetusel. Temale elamiseks antud ajastu ja selles toimunud sündmused andsid Reimanile tõuke oma nägemus sõnastada. Vilunud ja süsteemse sõnaseadjana vormistas ta kirjaliku kava. Ta lisas sellele pika ja olukorra-kriitilise sissejuhatuse. Juba 1905 aastal avaldas Reiman ajalehes Postimees oma nägemuse pseudonüümi „protestant“ all. Kogu kirjutis, on jagatud viide ossa: „Kogudus hirmuvalitsuse all“, „Lahkumise ajal“, „Mõtted peavad lahku minema, aga mõtted ei tohi sassi jooksta“, „Mis langema peaks?“ ja „Uus alus“. Viimase alapealkirja „Uus alus“ all esitas Villem Reiman raamkava eestlaste vaba rahva kiriku struktuuri moodustamiseks. Tema nägemus võeti 12 aastat hiljem, 1917. aastal, EELK asutamise aluseks.
Väga suurel määral on see visioon ka täna meie kirikut kandmas. Villem Reiman vaatleb oma kirjutises eesti rahva olukorda ja kritiseerib käredalt kõiki väärnähteid; nii poliitilisi, rahvuslikke, kui kiriklikke. Viitab tõsistele probleemidele, mis ühiskonda kääritavad ja eestlaste vaimsele kasvamisele takistusi teevad. Reiman tunneb põhiosas muret oma rahva püsimajäämise pärast ja seda eriti usulisel ja kõlbelisel tasandil.
Üllatuslikult pole Reimani kirjutis oma päevakajalisust ka sajandi möödudes kaotanud. Artiklis on esile toodud mitmed olustikulised sündmused, mis toonasele
lugejale olid iseenesestmõistetavad ja arusaadavad. Tänasele lugejale tuleks avaldatud teksti tausta ajaloolaste poolt põhjalikumalt kommenteerida.
Siiski, kui tookordseid sündmusi praegustega asendada, kirjastiili muuta ja kriitikanooli tänaste tegijate ja nende tegemiste pihta suunata, oleks kogu kirjutis avaldamisküps ka AD 2007.
Ants Tooming
Kolga-Jaani kirikuõpetaja
Protestant
KOGUDUSE-ELU UUENDAMISE LÄVEL
/…/
Uus alus.
Et minu kirjad mitte pikemaks ei veniks kui kuulsa meremao saba, siis võin ainult üleüldistes joontes ehituseplaani üles tähendada.
Kohalik kogudus, linnas ja maal, valitseb enese üle ise ja otsustab ise oma eluküsimused. Kirikliku elu uus alus saagu nii lai kui kogudus!
Koguduse-koosolek valib kolme aasta pääle kirikunõukogu.
Valida võib iga täisealine koguduse liige, kes häbistavat kohtukaristust ei ole kandnud ja kes oma soovi, koguduse elust ja valitsusest osa võtta, seega avaldab, et tema iga aasta koguduse ülespidamiseks vabatahtlikult-kohustavalt kaasa maksab.
Valitav on iga laitmata koguduse liige, kes vabatahtlikult enese pääle võetud maksukohuseid korralikult täidab.
Kirikunõukogu piirkonda käivad kõik küsimused koguduse usulisest ja kõlbulisest elust ja kiriklikust hoolekandmisest.
Kirikunõukogu valitseb koguduse vara üle ja määrab koguduseteenrite palgad. Suurte koguduste ühe õpetaja palgast saaks edaspidi 2–3 õpetajat ametisse panna.
Kirikunõukogu valib õpetaja, köstri, organisti jne. ja tähendab igaühe kohused ära.
Kirikunõukogu valib maakonna- ja provintsial-sinodile ilmaliku saadiku. Õpetajal, kes iseenesest nõukogu liige, on tähendatud kogudes niisama iseenesest ase ja hääl.
Kirikunõukogu nimetab otsuste täitmiseks ja jooksvate asjade õiendamiseks juhatuse: kirikuvanema, kirjatoimetaja ja kassameistri.
Kirikunõukogu tegevuse üle valvab revisjonikommisjon, keda koguduse-koosolek 3 aasta pääle valib.
Sinodid, mis koguduste üleüldiseid asju ajavad, on segakogud, kust koguduste ilmalikud saadikud ja õpetajad ühesuguste õigustega osa võtavad. „Õpetajate ja herrade” kirikust saagu „rahvakirik”.
Maakonna-sinod valib maakonna ülem-kirikuvanema ja maakonna-praosti.
Provintsiaal-sinod valib kindralsuperdendi ja teised konsistoriumi liikmed.
Konsistoriumi peab maa-omavalitsus üleval.
Ühise kirikliku omavalitsuse ja asjaajamise keele pärast tuleb Põhja-Liivimaa ka kiriklikult Liivimaa konsistoriumi-ringkonnast lahutada ja Eestimaaga ühendada.
Et kõlblikka usuõpetajaid kiriku ja kooli tarvis ette valmistada, tuleb Tartu usuteaduse jaoskond põhjalikult muuta ja rahva-keele oskajaid professorisid ametisse panna.
Kuidas vananenud kiriku-sissetulekute korda (maa päält, regulativide järele, ametitalituste eest) muuta ja uuendada tuleks, see jääks osalt tulevase maa-omavalitsue hoolde, osalt kohalikkude koguduste mureks. Kihelkonnakool, mis siiamaani kirikukonvendile kõige suuremaid kulusid valmistas, lahkub vististi senise valitsuse alt ja asub teiste rahvakoolide rinda. Et kirikuvallad võimalikult pea paraja ostuhindade eest ära müüdaks, seda igatsevad ühesuguse kannatamatusega rendivõtjad. Iganenud regulativide kõrval ei riku õpetajate vahekorda kogudusega midagi nii hävitavalt, kui kirikuvaldade valitsemine.
Meie teame väga hästi, et ka kõige parem kirikuvalitsuse välimine korraldus koguduse elu veel uueks ei loo. Aga veel selgemini teame, et kirik alles siis, kui välised takistused kõrvale on heidetud, loomulikult edenema võib hakata. Vististi lähevad veel aastad mööda, enne kui meie silm seda saab näha. Aga kõrvaliseks asjaks ja unustuse päha ei tohi ka praegusel ärevusel koguduse-elu uuendamine mitte jääda. Kuidas ka mõtted usuasjus meie keskel lahku peaksivad minema – kainele vaatlejale ei või see mitte kahe silma vahele jääda, mis suur tähtsus just usul rahvaste kõlblises kasvatamises ja kohusetundelises kõvenemises on. Praegu, kus võitlus majandusliste tulude eest ägedalt käimas on ja kõikide teiste eluküsimuste etteotsa tungib, ei puudu neid, kes meie „vananenud” vaatlemisviisi „halenaljakaks” peavad. Noh, olgu! Kui ajalugu meid ülepää õpetada võib, kui ajalool veel meiegi põlvele midagi peaks ütelda olema, siis oleks see järgmine: Rahvad ei ela mitte leivast ja elumaitsmisest, ei mitte vajuvate roomlaste tarkusest: panem et circenses! vaid rahvad – olgu suured, olgu väiksed – elavad kohusetäitmisest ja – aadetest ning aukartusest Jumala vastu.
(Postimees 249, 250, 253, 254, 256, 286; 12/XI...29/XII 1905)