24. juunil tulime jälle kokku tuttavasse restorani, et pidada üheskoos Võidupüha ja jaanipäeva.

Sel ilusal jaanikuu päeval tuli meid kokku 17. Mõned kaua haiged olnud kaasmaalased olid kohal ja tundsid rõõmu, olles jälle koos teistega. Mõni teine aga, kes muidu alati kohal, oli seekord jäänud tervise pärast tulemata.

Üldiselt valitses kurbus nii järsku lahkunud Udo Petersoo pärast. Vaatamata sellele pidasime oma aktuse ära.

Eesti Seltsi esimees Ants Lübek palus Elmar Põldmaal süüdata küünal Eesti lipu kõrval, mis sümboliseeris meie võidu- ja jaanituld.

Ants Lübek avas aktuse. Ta rääkis Võidupüha ja jaanipäeva tähtsusest eestlaste elus ja palus meid kõiki jääda ustavateks eestlasteks kuni surmani.

Aktusekõne oli Herman Kirsilt, kes rääkis seoses võiduga Võnnu lahingus 23. juunil 1919 väga huvitavalt saarte kirjutamata ajaloost.

Oma kodukülas Mustjalas oli ta poisikesena kuulanud vanade inimeste lugusid minevikust, mis huvitasid teda ja jäid meelde. Üks neist lugudest oli just Võnnu lahingust. Kaks meest nende külast olid sellest osa võtnud. Mehed rääkisid, kuidas Eesti väed olid ootamatult üllatanud sakslasi Lätimaal, kes olid just peale võitu Lätis valmis minema Eestisse. See lahing otsustas sõja.

Tookordne vabas Eestis üles kasvanud poiss ei võinud aimata, et kord ka tema võitleb sellesama vaenlase vormis veel suurema vaenlase vastu idarindel oma kodumaa vabaduse eest.

Ta rääkis ka saarte suusõnaliselt edasi antud ajaloost alates XIII sajandist.

Helgi Männiste luges Henrik Visnapuu luuletuse „Esivanemate haudade juurde“, mis kutsub kõiki üle maailma laiali pillatud eestlasi tagasi koju oma esivanemate haudade juurde.

Udo Sillavere mälestas oma langenud relvakaaslasi, kes langesid idarinde kinnihoidmisel, et tuhanded kaasmaalased saaksid põgeneda punase terrori eest. Seisime vaikselt püsti nende mälestuseks.

Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega heliplaadi saatel.

Erich Männiste luges söögipalve ja algas lõunasöök. Seekord oli ka see vaikne, sest kõikide mõtted olid ikka armastatud õpetaja ja sõbra Udo Petersoo juures.

Vaikselt lahkusime ka oma kodude poole puhkama.

Märkmed: