Sõitsime kõrvetava päikese all täies ilus avanenud pojengidest ja tee ääres rõõmsalt õitsvatest karikakardest mööda tuttavasse restorani võidupüha ja jaanipäeva tähistama.

Eestis peeti küll need pidustused õigel ajal, aga meie jäime paari päeva võrra hiljaks, sest saime vaba ruumi alles 26. juuniks.

Nii olimegi sel päeval koos — meie, kes oleme jäänud siia linna pidama ja oma elutee lõppu ootama. Seekord aga saime suure rõõmu osalisteks, sest meie hulka tulid kolm meie endist eestlaste pere liiget, kes on mujale elama asunud.

Nii kohtusime mitmete aastate järel Vello Hansseniga, kes tuli Vancouverist ja Hilda Karneoliga, kes tuli North Bayst. Kolmas oli Tiiu Sillavere, kelle vanemad elavad veel siin ja keda oleme ikka aeg-ajalt näinud. Kuid ta koolitee on teda Torontosse viinud ja sinna ta jäigi pidama. Seekord oli ta lubanud meile ka aktusekõne pidada.

Eesti Seltsi esimees Ants Lübek alustas aktuse osa avasõnaga. Ta selgitas võidupüha sündi peale Eesti lõplikku võitu Võnnu lahingus Saksa Landeswehri üle 23. juunil 1919. Hiljem kuulutati see riigipühaks.

Ants rääkis ka jaanipäevast, mida on peetud sajandeid meie rahva suve kokkutulekuna aasta lühimal ööl. See on öö, mil „Koit suudleb Eha“. See on ka öö, mil noored tantsivad ja laulavad jaanitule ümber ning lähevad otsima „sõnajala õit“. Nii mõnigi on leidnud selle imeõie oma elukaaslase näol.

Seejärel luges Helgi Männiste Marie Underi ballaadi „Surmamõrsjad“, et tuletada meelde, kuidas me väike rahvas on alati olnud hirmul ja valvel vallutajate ees.

Udo Sillavere mälestas kodumaa eest langenuid ning väljendas nördimust 9. mail pronkssõduri juures toimunud meeleavalduse lubamise üle.

Kuid teise, rahva poolt Lihulasse püstitatud sümboli nende eesti meeste auks, kes olid hoidnud oma elu hinnaga üle seitsme kuu punalaviini tagasi, laskis eelmine peaminister Juhan Parts öö varjus maha võtta.

Udole oli see raske löök, sest ka tema võitles selles kaitsesõjas ja sai raskesti haavata.

Selle tumeda pilve meie kohal ajas aga Tiiu Sillavere laiali. Ta rääkis ilusas eesti keeles oma sünnist ja üleskasvamisest meie hulgas võõrsil. Ta tuletas meelde oma lapsepõlve aegseid võidupüha ja jaanipäeva pidustusi meie endise suvekodu maa-alal Superiori järve kaldal, mille me ristisime „Eesti Rannaks“.

Ta rääkis ka oma kogemustest Seedrioru suvelaagrites ja ülikooliaastatest, mil ta sai oma Kanada sõpradele rääkida väikesest Eestist ja selle kultuurist.

Lõpuks tänas ta oma vanemaid ja isegi meid, kes olime kohal, et temast oli sirgunud Eesti neiu.

Lõppsõna oli Herman Kirsilt, kes tegi nalja, et mujal palutakse, aga meil kästakse esineda.

Laulsime ka nii hästi-halvasti kui meie vanad hääled lubasid, Eesti hümni.

Õhtusöök algas peale Erich Männiste loetud söögipalvet. Löödi klaase kokku ja lauldi kahele juunis sündinud kaasmaalasele „Elagu“, sest neist üks sai 85 ja teine paar päeva hiljem 80.

Sooviti, et oleksime kõik ka aasta pärast veel elus ja kohtuksime samas kohas samal ajal. Istuti veel kaua süües, juues ja juttu vestes.

Oli mõnus õhtu ja lahkusime rõõmsalt ikka veel päikese särades kodude poole.

Märkmed: