Eestlaste jaoks on teatavasti Võidupüha ajast aega erilist tähendust omanud, ja samuti on pea kõikide inimeste südametes oma koht jaanipäeval, kus tullakse kokku pidutsema ja jaanituld tegema. Alati pole see küll võimalik koos elava lõkkega ega kodukohas, kuid kaasmaalaste seltsis ikka — ja nende kahe tähtpäeva olulisust tõestas Eesti Maja suurde saali kogunenud rahvahulk pühapäeval, 15. juunil, kui toimus Võidupüha aktus sellele järgneva lõbusa ja mitmekülgse kavaga jaanipeoga. Ürituse korraldajaiks olid EKN, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, EV Aupeakonsulaat ja Toronto Eesti Selts.

EKNi esimees Avo Kittask tervitas kohaletulnud saalitäit rahvast. Avasõna ütles EV aupeakonsul Laas Leivat, kõneldes võitude tähtsusest eestlaste jaoks — oleme alati võidelnud ja peame edasi võitlema oma eksistentsi eest. Kui üle Eesti süttivad võidutuled, siis kinnitab nende kuma, et Eesti sugu pole surnud. Nendel päevadel oleme üks kodumaa rahvaga — võiduleegid põlegu üle ilma ning neil päevil sümboolselt päike ei lähe looja.

Tartumaa praost Joel Luhamets ütles palvuse, millele järgnes eriti pühalik hetk: võidutule süütamine. Lavale tuli skm. Jaan Lepp, kes kõneles, et võõrsil elades on Võidupüha saanud kuidagi erilise tähenduse, tekitades sideme Kodu-Eestiga. Lauda, mille peal võidutule süütame, katab kallis kangas — riie, mis toodeti iseseisvas Eestis Narvas rohkem kui 60 aastat tagasi, rääkis kõneleja, keda saatsid laval kaks noort, gaid ja skaut — Maarika Lepik ja Paul Marley. Skm. Jaan Lepp andis konsulaadile üle äsjailmunud koguteose: „Eesti skautlus 50 aastat võõrsil“. Järgnes küünalde süütamine: esimene küünal oli vabadusvõitlejate austuseks, tänu kellele Eesti vabaks sai. Teine küünal oli Eesti kodude tunnustuseks — on ju kodudest kasvanud kõik tublid tegijad. Ja kolmas küünal sümboliseeris vabadustahet. Edasi süüdati kolm küünalt ühiseks tuleks ja lava tagaplaanile lahvatas sümboolne leek, saatmaks seda kaunist õhtupoolikut.

Seejärel astus kõnepulti kol.-ltn. Ülo Tamre, EVLK esimees, mälestades langenuid ja meenutades raskeid aegu, mis eestlastele osaks saanud.

Toronto Eesti Seltsi esimees Toomas Merilo esitles aktusekõnelejat, kelleks oli külaline kodumaalt, 1967.a. sündinud Eerik-Niiles Kross. Ta on tuntud kirjanike Ellen Niidu ja Jaan Krossi poeg, kes on saanud ajaloolase hariduse Tartu Ülikoolist ning õppinud ka Hamburgi ja Londoni ülikoolides. EÜS-i liige; valdab mitmeid keeli. On töötanud Eesti Saatkonnas Londonis, Eesti Esinduses ÜRO juures, minister-nõunikuna Eesti Saatkonnas Washingtonis; olnud Riigikantselei koordinatsioonidirektor, EV Presidendi nõunik; praegu konsultatsioonifirma juhatuse esimees.

E.-N. Krossi kõne „Eesti elujõu peajooned“ teksti avaldame oma lehes refereeritult edaspidi, siinkohal mõned mõtted sellest. Ta tõstatas üles küsimuse, kas tänapäeva Eestis pööratakse Võidupühale piisavalt tähelepanu, leides, et mitte. Kõneleja oli sirvinud eelmise aasta Võidupüha aegseid kodumaa ajalehti, kus Võidupüha kohased uudised võrdlemisi napid. Ta mõtiskles ka Võidupüha üle laiemalt, miks see eestlaste jaoks tähtis on — kui seda 1934.a. esmakordselt ametlikult tähistati, võeti see rahva poolt vastu kui vajalik tähtpäev. Võidupüha mõte on rõhutada eestlaste kõigi aegade võitude püha mälestust, samuti esile tuua rahvuslikkust.

Kõnele järgnes vanemgaidide/juhtide lauluansambli „Leek“ esinemine Ingrid Silma juhatusel, kes esitasid kolm laulu: „Mu Eestimaa“ (K. Türnpu), „Mu isamaa armas“ (M. Härma) ja „Mu kodu“ (U. Naissoo).

Edasi astus kõnepulti Eesti Vabariigi ajutine asjur Sulev Roostar, kelle ametiaeg Ottawa Suursaatkonnas hakkab otsa lõppema ja kes sel sümboolsel päeval tuli kogu oma perega Toronto eestlaskonnaga hüvasti jätma. Ta meenutas, kuidas korraldas saatkonna loomist Ottawas, kuid see ei tekkinud tühjale kohale: Ilmar Heinsoo oli see, kes esindas Eestit siin Torontos pikkade okupatsiooniaastate ja ka paljude taasiseseisvusaastate jooksul, kui mitmetes teistes riikides olid kutselised diplomaadid. S. Roostar kõneles ka paarist mälestuskillust saatkonna loomisel, kohtumistest eestlastega ja ka mõnest humoorikast seigast, kinnitades, et nii tema ise kui abikaasa Anna ning lapsed Kati ja Kaarel lähevad siit Eestisse tagasi kõige paremate mälestustega, avaldades lootust, et niisama hästi kui teda omal ajal, võtavad eestlased vastu ka tema järeltulija selles ametis.

Seejärel kutsuti lava ette kogu Roostaride pere ning Avo Kittask andis neile kingitusena üle trikoloori. Järgnesid tänusõnad ja mälestuskingid mitmete organisatsioonide poolt — Toronto Eesti Naisseltsi ja eesti täienduskoolide nimel tervitas Ene Timmusk, tänades meeldiva koostöö ning abi eest möödunudaastasel koolide väljasõidul Ottawasse. Toronto Eesti Meeskoori nimel tervitas esimees Mihkel Salusoo, soomepoiste nimel Hannes Oja, Eesti Kunstide Keskuse nimel Stella ja Johannes Pahapill, aupeakonsulaadi nimel Laas Leivat, kes mainis S. Roostari kalapüügiharrastust ning kinkis talle skulptor Otto Rannamäe valmistatud kalaskulptuuri.

Järgnevalt kutsuti ette Rosemarie Lindau, Aino Müllerbeck ja Valdeko Novek, kellele EKNi peasekretär Priit Aruvald andis üle EKNi teenetemärgid pikaajalise töö eest eesti ühiskonnas.

Seejärel andis Sulev Roostar üle Eesti Vabariigi teenetemärgi — Valgetähe medali — pr. Tanni Kentsile riigile osutatud teenete eest.

Võidupüha aktus lõppes Eesti hümni laulmisega, järgnes vaheaeg, kui asuti maitsma laudadel olevaid suurepäraseid suupisteid ning üsna varsti algas ürituse teine osa, milleks oli lustakas jaanipidu.

Tseremooniameistri ülesannetes esines Vaado Sarapuu, kes palus kõigil kujutada ette, et viibime kusagil kaugel, teises paigas ja ajas — ja lava tagapõhjal jooksis filmipilt kaunitest Eesti paikadest, nii maal kui linnas, ning kodumaine meeleolu oli loodud. Siis läks lahti mitmekülgse ja kireva kavaga pidu: esinema saabus Toronto Eesti Rahvatantsijate Rühm „Kungla“, kes oma särtsaka tantsuga tõi kindlasti paljude meeltesse tagasi need vanad ajad, kus jaanipäeval tantsu vihutud sai ja sõnajalaõitki otsimas käidi. Jällegi laulis ansambel „Leek“, seejärel taas rahvatants... Kõlasid kõik need armsad vanad lood, mida on ajast aega lauldud — „Saaremaa valss“ ja paljud teised; tants oli hoogne ja küllap sai iga piduline end sel õhtul tunda tõelises jaanipäevameeleolus. Lõpus lauldi veel ühislauludena „Viljandi paadimees“ ja „Kungla rahvas“...

Ei, rahvas ei olnud selle pika kava lõppedes sugugi väsinud ega leidnud vajadust koju minna — siis läks tantsuks. Laval võtsid kohad sisse Broadview Boys — Enno Õunapuu ja Vaado Sarapuu, tantsupõrand täitus hetkeliselt ning vanade heade rütmide saatel veedeti veel mitmeid tunde.

Märkmed: