Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse teele saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal. President Meri andis korralduse ja riigisekretär Ülo Kaevats palus minul selleks kõik ette valmistada ja Võidupüha üritused läbi viia. Tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, selleks raha leida ning plaanitu ka ära korraldada. Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas Võidupüha tähistamine aastatel 1936-1939 toimus. Toona viisid Võidupüha tule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa vabariigi presidendi läkitus.
Meil ei olnud mootorrattaid tõrvikuid ega ka tormilaternaid, rääkimata rahast, et need vajalikud asjad muretseda. Puudus samuti bensiin džiipidele, mis pidid tule mööda Eestimaad laiali kandma. Küsisime valitsuselt toetust, millest algul keelduti, aga hiljem siiski midagi lubati anda. Esimesel kahel aastal tuli seetõttu Kaitseliidul tõrvikud valmistada ise, kasutades olemasolevaid materjale. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid enne paraadi algust lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii laenutasin selle Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed Võidupüha tuled just Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeo tõrvikuga.
Tulede süütamise tseremoonia viisime läbi nii, nagu enne sõda toimiti: kõigepealt süüdati tuli tõrvikus, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse. Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse natukese aja pärast jälle ära. Selgitasin ajakirjanikule tule viimise korda ja ajalugu, mille peale tema ainus küsimus oli, et mis asi see „tormilatern“ on?
Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. aastal tänu mitmete heade ja isamaaliselt mõtlevate inimeste ja firmade abile ning koostööle - nimetagem siin Matti Linnamäe, Rein Kaljuraid, Aarne Toivar jt., kes minu palvet kuulda võtsid ja abikäe ulatasid. Neid uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule, põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal. Gaasi balloonides jätkus ka maakondade tseremooniate korraldamiseks, et valdade tuled süüdata.
Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel Võidupüha üritusi ministeeriumi ega Kaitseliidu eelarvest, vaid pidime otsima ise lahendusi ja viimases hädas veel puuduvate rahaliste vahendite leidmiseks ürituse eelarve koostama ja seda valitsuses kaitsma. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati neil puhkudel napilt ja valitsuse reservfondist. Alles mitmed aastad hiljem,1996. aastal ilmus eelarvesse rida „riiklikud visiidid ja tseremooniad“.
Algusaastatel tuli just välisministeeriumi protokolliosakonnal leida lahendusi ja presidendile abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene ja seetõttu oli temaga vahel väga raske.Tihti tuli käigupealt plaanitut muuta ja asju ringi teha... Leppisime presidendiga kokku, et suvised Võidupüha üritused toimuvad maakondades ja talvised vabariigi aastapäeva tähistamised Tallinnas. Samuti sai kokku lepitud, et iga viie aasta järel, kui tähistame Võidupüha juubelit, süütame Eesti ja Läti presidentidega Võidutule Võnnus/Cesises. Seda kokkulepet ja nüüdseks väljakujunenud traditsiooni oleme suutnud vaatamata mitmetele erimeelsustele ja mõningatele arusaamatustele ka enam vähem hoida.
…Ühel aastal, Võidupüha tähistamist ette valmistades, ei saanud me vaatamata mitmetele plaanitud kohtumistele Kadriorus, kuidagi presidendilt teada, millises linnas tuleb üritus läbi viia. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks valitsuse istungiks ürituse toimumise kohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis meile raha ei eraldata ning üritused tuleb ära jätta. Hädaga meenus mulle lugu tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suur pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetaskut. Vastama minnes, tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel lohisesid käised ja hõlmad muidugi maas, kuid taskutes olid juba varem valmis kirjutatud eksamilehed. Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja kantsin presidendile need nimed ette. Ise kartsin, et äkki on loetellu veel nõunike poolt uusi linnu jõutud lisada. Presidendil, nagu alati, oli kiire ja et minust kiiremini vabaneda, ütles: „Valmista ette paberid Võidupüha läbiviimiseks…. Pärnus!“ ja tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt pintsaku sisetaskust valmis komplekti Pärnu ürituste päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja viseerida. President oli üllatunud: „Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?“ Tehes mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul alustada täie jõuga Võidupüha ürituste ja paraadi ettevalmistusi.
23. juuni VÕIDUPÜHA
Võidupüha paraadide traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal ning seni on need toimunud järgnevates kohtades:
1993 Tallinn
1994 Tartu
1995 Pärnu
1996 Narva
1997 Võru
1998 Viljandi
1999 Valga
2000 Haapsalu
2001 Pärnu
2002 Põlva
2003 Jõhvi
2004 Rakvere
2005 Paide
2006 Saaremaa
2007 Rapla
2008 Tallinn
2009 Jõgeva
2010 Viljandi
2011 Tartu
2012 Pärnu
2013 Haapsalu
2014 Valga
2015 Kärdla
2016 Võru
Jüri Trei
Mereväeleitnant ( R), Võidupüha ürituste peakorraldaja 1993-1999 ja hilisem nõustaja
