Jaanituli on vana traditsioon, suvise pööripäeva tähistamine. Koos Eesti Vabariigiga saabusid esimesed uuendused jaanipidude pidamisse. Hakati korraldama rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus peeti isamaalisi kõnesid, järgnes tavaliselt kontsert ja tantsuks mängis pritsimeeste puhkpilliorkester. Võidupüha tähistamine 23. juunil ehk jaanilaupäeval oli selle otseseks põhjuseks. Seda püha tähistati esimest korda ülemaaliselt suvel 1934, juba enne riikliku propagandatalituse loomist. Korraldamise pearõhk lasus Kaitseliidul. Jaanitulest sai võidutuli ning kogu pidu omandas iseseisvuspüha sümboolse tähenduse.

Propagandatalituse juhtimisel kujunes vabariigi aastapäeva tähistamine alates 1935. aastast suurejooneliseks ühtseks ülemaaliseks ürituseks. Niisamuti muutus talituse koordineerimisel Võidupüha tähistamine üha laiaulatuslikumaks. Erilise efekti andis Võidupühale aga võidutulede süütamine üle kogu Eesti, kusjuures kõik tuled said alguse riigivanema süüdatud tõrvikust (Pekka Erelt, Eesti Ekspress 13.09.2007).

Võidupühaks 1940 oli Eesti okupeeritud, vabadus kaotatud. Saksa okupatsiooni ajal seda püha ametlikult ei tähistatud, aga oli kogu aeg võimalus jaanitulede varjus meenutada. Pärast taasvabanemist taastus Võidupüha tähistamine, algul tagasihoidlikult paraadidega väljaspool pealinna. 1995. a alustas Harju Kaitseliidu malev soomlaste eeskujul Võidupühal maakaitsepäeva tähistamist. President Lennart Meri andis sellele soovituse, eriti oma kõnes Haapsalus 23. juunil 2000, kus ta muuseas ütles: ”Jaanilaupäev on meie Võidupüha ja jaanituli on vanem kui Eesti riik. Tänasel kõige lühemal ööl ulatavad Koit ja Hämarik teineteisele käe. /…/ See tähendab, et meie kõik, kogu rahvas, ulatame käe valgusele, lootusele, kindlale tulevikule, ja süütame selle märgiks oma püha tule üle kogu maa. /…/ Nüüdsest peale, tänasest peale on Võidupäev meie maakaitsepäev. Vabariigi aastapäeval me mõtleme nendele meestele ja naistele, kes rajasid Eesti Vabariigi ja Eesti Kaitseväe ning kaitsesid meie sajandite unistust Vabadussõja rinnetel. Võidupäeval me mõtleme sellele, et oleme võitnud oma kahtlused; et oleme vajaduse korral valmis kaitsma oma kodu ja perekonda, oma riiki ja rahvast; et oleme valmis oma kaitsetahet ilmutama igas olukorras, igas maakonnas, igas peres. Võidupüha on siis nüüd maakaitsepäev. Maakaitsepäev on ennekõike kaitseliidu päev, kus kaitsetahet ilmutab kogu rahvas.”

Just Võidupüha eel puudutas seda teemat ajaloolane David Vseviov, küsides, milles seisneb Eesti idee (Postimees 11.06.)? Ta leiab, et kaotusi on paraku meie ajaloos olnud võitudest tunduvalt rohkem. Ka seda peaks meile ajalugu õpetama, et Eestis oleks pigem mõistlik valmistuda suurte kaotuste üleelamiseks selleasemel, et kulutada suurem osa energiast kunagiste väikeste võitude tähistamiseks ja jäädvustamiseks. Ning kuigi viimasel ajal räägitakse pidevalt ajaloost, pole sellest suudetud õppida meile kõige olulisemat: seda, millist otsustavat rolli on eestlaste ja Eesti loos mänginud kultuur. Muidugi pole ta olnud alati otseselt võidu sepitseja, kuid kaotusi on suudetud üle elada vaid tänu talle.

Vseviov rõhutab, et Eesti iseseisvuse taastamine osutus võimalikuks relvi omamata, kuid oma kultuurita oleks see olnud täiesti võimatu. On ikkagi tuvastatavad määrava tähtsusega murdepunktid. Eesti riigi ajaloos on selleks kindlasti Vabadussõda, mille tulemusena ilmus maailmakaardile uus riik. Kuid riik ei sünni rahvata ja eesti rahvas on sündinud ainult tänu kultuurile. Ehk, kultuur ta sünnitas ja kultuur (variandis – selle hääbumine) ta ka hävitab. Seda vaatamata suurtükkidele, lennukitele ja isegi NATO-le. Niisiis paneb punkti i-le ikkagi vaid kultuur.

Mitmed kommenteerijad leiavad, et vaieldamatult on Eesti riigi olemise mõte, Eesti idee ja eesti rahva kestvuse mõte eesti kultuur, kuid see mõiste mahutab endas mõõtmatult rohkem kui kultuuriministeeriumi haldusalasse jäävat. Ka Eesti kultuur ei oleks meie kultuur, kui me ei mäletaks oma rahva sõjalist pärimust. Paljud praegused hädad tulenevadki sellest, et seda mäletatakse liiga vähe. Vabadussõda võib vaadelda kultuurisündmusena, mis tugevdas eestlaste iseteadvust.

Võidupüha koos jaanipäevaga on tihedas seoses rahva kultuuripärimustega. Viimane on esiteks iidne päikesepüha: aastaaegade vahetust tähistav suvine pööripäev. Seejärel kristliku kalendri püha: Ristija Johannese sünnipäev. On palju kristlike nimedega päevi, mida rahvas on omaks võtnud, aga mitte ühtegi lembitupäeva. Jaanipäeval on kindel koht eesti rahva teadvuses ja ajaloos. Just nagu sellega seotud Võidupühalgi, mis ka tähistab tahet Eesti vabaduse ja kultuuri kaitsmiseks.

Märkmed: