Nõnda kirjutas Eestis ilmunud Karskuslehes kuus aastat enne Vabadussõda vaimulik ja ühiskonnaelu juhtiv tegelane Villem Reiman.
Mida ütlevad need laused meile täna, Võidupühal?
Esmalt ehk seda, et kui tahame rahvana säiluda, tuleb meil oma ajalugu tunda ja oma esivanemate võitlusi tõe, õiguse ja isamaa vabaduse eest tänumeeles au sees hoida.
Mida toodi ohvriks Vabadussõjas? Lahingutes langes Eesti poolel 3600 meest. 14.000 said haavata ja neist 2600 jäid invaliidiks. Kui lisame neile veel kümned tuhanded II maailmasõjas oma kodumaa vabaduse eest hukkunud, vangilaagrites, vanglates maha lastud, surnuks piinatud, näljutatud kaasmaalased, siis näeme enda ees vaimusilmas tohutut hulka kaasmaalasi, kes on pidanud ohverdama oma elu, tervise, vabaduse, enda ja oma lähedaste tuleviku, meie Eestimaa eest võideldes.
Võidupühal saame rahvana tänuga meenutada aegu, mil lihast ja luust inimesed tõestasid, et võimatuna tunduv on võimalik neile, kellest armastus on kartuse välja ajanud. Armastus Jumala ja selle maa vastu, mille Jumal on meie rahvale kord elupaigaks kinkinud ning oma kaasmaalaste vastu. Tõepoolest – võimatu saab võimalikuks ja väike võib saada suureks ning armetu tugevaks ning rõhutu vabaks läbi usu ja armastuse.
Mäletan aastat 1989. Olin vaimulikuna ja ERSP Saaremaa piirkonna juhina kõnelemas saalitäiele eestlastele iseseisvuse, vabaduse võimalikkusest ja vajadusest selle nimel ka midagi teha. Äkki tõusis saalist üks kerekas kommunist ja küsis minult, irve suul, et mida ma noor ja uljas mees arvan, kumb on parem, kas olla elav koer või surnud lõvi. Ütlesin, et eelistan surnud lõvi, kuna see vähemalt kunagi on lõvi olnud, aga koer elab ja sureb koerana. Muie küsija huultelt kustus. Kaheksakümnendate lõpust enam kui 10 aastat aktiivselt Eesti poliitikas osalenuna ma tean, kui palju oli Eestis neid, kes kartmatult, oma isikliku vabaduse, töökoha ja palju muuga riskides võitlesid meie riigi vabaduse eest nagu lõvid. Tean ka seda, et väliseestlaste hulgas on olnud väga palju neid, kes on teinud kõik endast sõltuva ja toonud ohvriks palju oma isamaa vabaduse eest. Eestimaa on vabaks lauldud, palvetatud, kirjutatud ja kõneldud. Võidupüha on õige aeg meenutada tänutundes kõiki õiguse ja vabaduse eest võitlejaid.
Aga veel on meil midagi olulist õppida Villem Reimani vanadest mõtetest. Me ei tohiks paigal tammuda ja minevikku meenutades vaid rahulolus mõmiseda. Meil tuleb edasi minna ja eneselt küsida, mida saan mina täna teha selleks, et minu järeltulijad mind tänutundes meenutaksid. Igaüks meist võib leida sellele küsimusele oma vastuse. Vanemad ja vanavanemad, kes ka täna väliseestlastena selle eest hoolitsevad, et nende lapsed ja lapselapsed oskaksid emakeelt ja teaksid palju oma isamaast, teevad tänuväärset tööd. Vanemad ja vanavanemad, kes püüavad kinkida oma lastele ja lastelastele ühenduse taeva ja maaga, annavad oma armsatele parima pagasi eluks. See, kellel on juured all ja ühendus elavakstegeva Jumalaga, on eluvõimeline ja lootusrikas teekäija. Tänu neile, kes on ulatanud oma abistava käe Eestimaa ülesehitamiseks! Tänu neile, kes on lakkamatult palvetanud Eesti pärast. Tänu neile, kes on kinkinud oma aega ja raha. Tänu neile, kes on toetanud oma Eestis elavaid lähedasi! Tänu neile, kes on mõistnud, et eestlased ei jagunenud 1944. aastal kaheks: kommunistideks Eestis ja sinimustvalgeteks isamaalasteks Välis-Eestis. Tänu kõigile, kes laias maailmas on oma tööga ja ellusuhtumisega hoidnud kõrgel Eesti au! Virisemiseks ja kirumiseks leiab tuhandeid põhjusi. Leidkem Võidupühal tuhandeid põhjusi tänuks ja palveks, headeks ja tunnustavateks sõnadeks oma armsatele ja tõotagem olla ja jääda eestlasteks, kelle tegude ja sõnade pärast ei peaks järeltulijad silmi maha lööma.