Imeilusal soojal suvepäeval, jaanilaupäeval toimus E.E.L.K. Toronto Vana-Andrese Peapiiskopliku Koguduse Võidupüha vabaõhujumalateenistus perek. Jaasoni talus Guelph' is. Jumalateenistust juhatas õp. Udo Petersoo, kogunenud oli üle 50 inimese Torontost ja selle ümbrusest.

Alustati koraaliga „Jumal, Sind me kiidame". Õpetaja loetud Pühakirja tekstile (Lk. 12: 35–37) järgnes palve ja koraal „Eesti, mu armas isademaa“.

Oma jutluses Lk. 12: 49 alusel nimetas õp. Petersoo, et oleme kogunenud siia kaunisse paika juba seitsmendat korda vahetamaks mõtteid ja nautimaks suvise looduse ilu. Aga ka selleks, et nii kristlaste kui eestlastena mõelda asjadele, mis on tõsisemad kui ilus suvepäev. Manitsevate sõnadega: „Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu!“ ütleb Kristus inimesele: „Ole valmis, kui ma tulen!“ Ta räägib siin inimesest kui sulasest, kelle isand on kodust ära läinud ja usaldanud majapidamise sulaste hoolde. Kuna ta ei öelnud, millal ta tagasi tuleb, siis peavad sulased alati valmis olema — riietatud ja vöötatud ning ootama teda nii ööl kui päeval. Lõpuks Ta ütleb: „Ma olen tulnud tuld viskama maa peale“, soovides, et see tuli oleks süüdatud, kui Ta tagasi tuleb. Valmis olla tähendab olla süüdatud jumalikust, vaimsest ja usulisest tulest. See tuli on vaatamata kõigile katsumustele põlenud juba 2000 aastat. Jumala tahe on, nagu ütleb Martin Luther, et inimene elaks oma elu vabastatuna kõigist kurjuse ja patu ahelaist ega oleks enam ori. Inimene on Jumala loomingu haripunkt; väike osa Jumalast endast. Sellepärast püüdleb inimene alati vabaduse poole, nii nagu taimed looduses sirutuvad päikese poole.

Vabaduse poole sirutus eesti rahvas ka Vabadussõjas ja jõudis selleni. Tänane Võidupüha kokkutulek tähistab vabaduse saavutamise päeva, kui võideti viimane vaenlane Võnnu all pärast mitu päeva kestnud raskeid lahinguid. Võitluse ülemjuhataja kindral Põdder andis käsu hakata seda tähistama Võidupühana 23. juunil 1919. Kuigi 83 aastat tagasi kättevõidetud vabadus on pidanud taluma üliinimlikke katsumusi, on ta siiski jäänud püsima. Jumala abiga eestlane võitis ja langetab tänus oma pea.

„Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu, sest te ei tea, mil tunnil teie Issand tagasi tuleb.“ See nõue kehtib, kuna me ei tea, mida homne päev toob. Meie mõtted pöörduvad ka väljapoole, sest oleme ju osa maailmast; meil on ühised mured. Aasta tagasi ei osanud me kujutleda, milline kohutav rünnak tabab tsiviliseeritud maailma tagurlike jõudude poolt, kes viisid enesetappu sooritades hauda ligi 3000 inimest. Analoogilised rünnakud jätkuvad — noormehed ja teismelised tüdrukud sooritavad enesetapurünnakuid. Nad pole võrreldavad tavaliste vabaduse eest võitlevate sõduritega; nendes näeme midagi saatanlikku, mida ainult Eedeni aia madu on võimeline välja mõtlema. Selle terrori vastu on läänemaailm sunnitud võitlema. Palume ja loodame, et Jumal ka seda võitlust kroonib eduga!

Jumal on kahel korral aidanud imeliselt eesti rahvast. Loodame, et Ta aitab ka maailmal vabaneda terrorist ja kingib vabaduse.

Järgnes eestpalve kodumaa eest, koraal „Oh Jumal laota armutiivad“, palve, Meie Isa Palve ja õnnistamine. Lõpuks lauldi Eesti hümni.

Perenaised olid pr. Emmi Hiire ja Juta Luguse juhatusel katnud rikkaliku lõunalaua, kus pakuti maitsvat toitu — viinereid, hapukapsaid, rukkileiba ning kohvi kringlite ja kookidega.

Rõõmsalt ja heatujuliselt asuti pärast lõunasööki ning sellele järgnenud lõbusat koosviibimist ja keskustelu taas koduteele.

Märkmed: