Paavo Loosberg
Vabadussõjas (1918-1920) võitlesid meie isad
ja esivanemad eestlastele kätte vabaduse, õiguse olla peremehed iseenda maal. Vabadussõda peeti idast tulevate kommunistide ja lõunast tulevate saksa Landeswehri jõudude vastu. 1932-el aastal hakati Võidupühaga tähistama 1919. aasta eestlaste Võnnu lahingu võitu Landeswehri sõjas.
Ajaloo käigus juhtub sageli, et sündmusi ja nende põhjuseid mäletatakse erinevalt või mis veel halvem, suvaliselt valitud seiku ja dokumente ja nende osasid kasutatakse järelduste tegemiseks, mis juhtunust annavad väärkujutuse. See maksab ka Landeswehri sõja kohta ja seepärast vaatleme lühidalt seda olukorda ja neid probleeme, millega meie valitsus ja sõjamehed pidid tegelema.
1918. aasta novembris lõppes I Maailmasõda Saksa ja tema liitlaste kaotusega ja Liitriikide võiduga. Eesti Vabadussõja kestel toimus Pariisis rahukonverents. Venemaal kestis kodusõda kommunistide ja vene valgete vahel. Kõik liitlaste poliitika muudatused Vene poliitikas olid otsustavad ka piiririikide suhtes, kuigi tol ajal ei näinud piiririigid seda kulissidetagust, kus nende saatus otsustati. (E. Laaman, Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu, lk.95). 28. mail 1919 oli Eesti esindus Rahukonve-rentsi Balti komisjoni ees. Balti
riikidesse saadeti Briti sõjamissioon kindral Gough’iga eesotsas. Vene valgetel tegutses Eestis Põhja- (Loodearmee) kindral Judenitši juhatusel. Judenitš ise asus algul Helsingis, hiljem Narvas. Operatiivselt kuulus Loodearmee (12 500 meest) Eesti väejuhatuse alla. Kui venelased Eesti piiridest välja jõudsid, hakkasid nad ise maad valitsema. Eesti ja Vene väejuhtide vahel tekkisid hõõrumised ja kindral Laidoner ütles end lahti Vene vägede juhatamisest.
1919. aasta algul kommunistlikud jõud vallutasid Riia linna ja suurema osa Lätimaast. Punaste vastu Läti vabastamiseks võitlesid – üks üksus läti vabatahlikke, peamiselt sakslastest koosnev Landeswehri väeüksus (Balti sakslased Eestis liitusid vabatahtlikena Eesti väkke) ja Saksa nn. Rauddiviis. Kõige selle ülemaks määras Saksa valitsus veebruaris 1919 kindral von der Goltzi. Kogu üksust majandas ja varustas Saksa peakorter ja valitsus. Rauddiviis oli kokku korjatud kaheksa värbamisbüroo kaudu üle kogu Saksamaa, milliseid juhatas kindral v. d. Goltzi vend krahv von der Goltz. Vabatahtlikele lubati maad ühistel alustel kohalike elanikega. Vähesel määral oli ka neid, kes olid sinna jäänud 1918. aasta okupatsioonijõududest.
Kõik Eestis ja Lätis asuvad sovjetivastased väed allusid liitlaste vaatlejate kontrolli alla, nemad omakorda allusid Rahukonverentsile. Rahukoverents oli otseselt mõjutatud Ameerika, Inglise ja Prantsuse valitsuste poolt ja kaudselt vene, valge vene ja piiririikide lobbygruppide poolt. Kuna iga lobby grupp tahtis midagi erinevat – iseseisvust, taastada Vene kadunud hiilgust, hävitada kommunismi jne., siis polnud Rahukonverentsil tegelikust olukorrast selget pilti ja ta peamine püüe oli lõpetada vaenutegevus – Vene kodusõda.
Lühikese ajaga seadis v. d. Goltz oma üksustes korra majja. Alustades rannaribalt Vindavi ja Liibavi ees, ajas ta Sovjeti väed tagasi ja 22. mail vallutas Riia linna. Põhja poole v. d. Goltz minna ei tohtinud, sest Rahukonverents nägi ette nii Eesti vägede, Loodearmee kui v. d. Goltzi jõudude liikumise idasse sovjettide vastu.
Von der Goltzil olid aga omad plaanid. Suure monarhia austajana tahtis ta taastada Vene monarhia ja astus ühendusse Vene valgetega. Lätlaste mobiliseerimine oli keelatud, Läti valitsuse liikmed vangistati, peaminister Ulmanis aeti pakku ja Lätti moodustati uus valitsus pastor Niedra juhtimisel. Sellele valitsusele üüriti 18. juunil Rauddiviis kaheks nädalaks (Waldin, 6. polk lk. 361). Nüüd oli ettekääne olemas – lätlased vabastavad Lätimaad.
Eesti väejuhatusel olid need kavatsused juba ette teada. Ülemjuhataja staabiülem polkovnik Soots saatis 5. juunil 1919 käskkirja Nr. 2486 kindral Tõnissoni ja Põdder’ile, et Riiast läheb(-vad) lennumasin(-ad) Loodearmee juurde ja see(need) tuleb kinni võtta. Lennuk maanduski Narva taga ja eestlased said selle kätte. Peale piloodi oli lennukis Vene senaator Neidhardt ja hulk dokumente. Kohe levis kuuldus, et v. d. Goltz tahtis, et siis kui tema annab Eestile löögi lõunast, Põhjakorpus annaks löögi idast. Põhjakorpuse mehed loobusid sellest, nemad tahtsid Peterburgi vallutada.
Teiseks: Kapten J. Jürgenson, Eesti sõjaväeline esindaja Riias, sai 29. mail Landeswehri ülemjuhatuse kaudu teada, et Läti üksused tõmmatakse Volmarist välja ja asendatakse Landeswehri üksustega, kes jäävad Volmari – Lemsalu joonele ega lase eestlasi sealt enam lõunasse.
Lätis tegutsesid kaks valitsust, ühe peaministriks oli Ulmanis ja teisel Niedra. Ulmanise valitsuse kabinetile määras funktsioonid liitlasvõim ja tema kinnitas Läti Rahvanõukogu ja tema poolel seisid Läti ühendatud relvajõud, Balodise brigaad ja Zemitansi juhitud Põhja-Läti brigaad. Eesti valitsus tunnustas ainult Ulmanist.
Niedrat toetas ainult Saksa militaar- ja tsiviilvõim. Riia vallutamine Landeswehri poolt pani paika Niedra valitsuse, milles baltlased olid osalised. Kui 29. mail Landeswehri ülem major Fletcher andis käsu Võnnu alla tungida, siis üksuse balti grupi esindaja Heinrich Manteuffel- Szoege oli sellele kõvasti vastu ja soovitas eestlastega läbirääkimisse astuda. Ka balti grupi staabiülem rittmeister Girgensohn katsus (riigisakslane) v. d. Goltzile edasimarsi arutust selgeks teha, aga asjatult.
2. juunil kohtus Landeswehr esmakordselt Põhja-Läti brigaadi ja Eesti vägedega. Lätlased ja eestlased olid oma sõjalisi sidemeid arendanud juba veebruari lõpust saadik. Nad korraldasid mobilisatsiooni enamlastelt tagasivõetud aladel ja nõnda tugevnes Eesti ülemjuhatuse all olev polkovnik Zemitansi juhitud Põhja-Läti brigaad. Riia võtmisest saadik olid Eesti-Läti ühisväed alustanud tungimist lõunasse ja jõudsid läbi Marienburgi ja Kreuzburgi kuni Jakobstadti. Nüüd suunati nad Võnnu suunas.
Sel ajal kui Põhja-Läti ja Eesti väed toetasid Ulmanist ja pidasid oma territooriumiks kogu Lätimaad, luges Landeswehr kui Niedra valitsuse sõjajõud vastutuse endale kogu Läti terrritooriumi eest (välja arvatud Latgalle).
5. juunil jõudsid Landeswehr ja Eesti armee Ramozki all tulejoonele. Landeswehr laskis õhku Amata raudteesilla. Seejärel andis Saksa ülemjuhatus käsu Võnnu ümber piirata. See toimus 6. juunil, misjärel Läti 2. Cesise polk tõmbus Ronneburgi (Rauna) tagasi. 8. juunil ründas Eesti armee uuesti Võnnut aga löödi tagasi. Seejärel sekkus toimuvasse liitlaste esindaja ja 10. juunil algas vaherahu. (Berend von Notbeck, Võnnu lahingu eellugu, lk. 83).
Nüüd algas märgukirjade vahetus vägede tagasi tõmbamiseks ja Rahukonverentsi vaatlejate pingutused, et edaspidist verevalamist ära hoida. Inglise kindral Gough’ile vastas v. d. Goltz, et tema on Saksa kindral ja võtab käske vastu ainult oma ülemustelt. Laidoner oma käskkirjas ütles, et meie esimest lasku ei lase, lahingut ei alusta. Kui aga meile kallale tungitakse, siis pidage meeles, et võitleme oma igivaenlase vastu. 10. juunil sõlmisid kol. Rink, U.S. kol. ltn. Dayley, ja Prantsuse kol. ltn. Hurstel Võnnus vaherahu Landeswehriga. Vaherahu kokkuleppe võis üles öelda 12 tunnise etteütlemisega. Läbirääkimisi jätkati 13. juunil. Sakslased keeldusid järele andmast kindral Goughi nõudmisele oma jõudusid tagasi tõmmata. Nüüd pikendati vaherahu 20. juunini, mil uued läbirääkimised pidid jätkuma. Sakslased katkestasid vaherahu 19. juunil ja algasid plaanikindlat pealetungi meie 3. diviisile, tungides kallale esmalt selle paremale tiivale Hintsenbergi – Lemsalu suunas. Hiljem, 20. juunil algas nende pealetung Hintsenberg – Roopa – Stolbeni suunas ja järgmise päeva varahommikul ka Võnnu – Volmari suunas.
Landeswehri pealöök tuli 21. juunil Võnnust kirdes ja idas Lindenhofi ja Ronneburgi vahel. 3. diviisi ülem kindral Põdder oli sakslaste taktikat õigesti ette ennustanud. Kui ta, nagu tal kombeks, kaitsepositsioonid enne lahingut läbi sõitis, siis hoiatas ta ette tähtsamate tugipunktide, nagu Ronneburgi kõrgendiku kaitse ülemat, mis on oluline ja mida sakslased saavad tegema. Nii ka toimus. Pealöök murdis läti pataljoni kaitsepositsiooni ja sakslased edenesid kümmekond km. kuni Stürtzenhofini välja. Nüüd aga tegid vastulöögi meie soomusrongide dessantüksused ja raudteel kohale tulnud Kuperjanovi partisanid, mida soomusrongid oma raskerelvade tulega tõhusalt toetasid. Suur pealetung muutus korratuks põgenemiseks, mis peatus Riia väravates, endistes Maailmasõja aegsetes kaevikutes.
23. juunil andis kindral Põdder käskkirja Pärnu ja Viljandi maakonna Kaitseliidu ülematele ja linnapeadele, välja panna lipud ja korraldada paraade Võnnu lahingu tähistamiseks. Sellest tähelepanu avaldusest kasvas välja meie
Võidupüha.
Paavo Loosberg, 12. juuni 2012 
