On asju, mida eestlased ei unusta ega võta kergelt. Üks neist on vabadus. Võiduta Vabadussõjas poleks vabadust. Poleks tänast Eesti riiki.
Aeg teeb omasoodu põhjaliku töö. Vabadussõja võidud, II maailmasõja traagilised kaotused kipuvad märkamatult kaotama oma tähtsust nooremale põlvkonnale. On öeldud, et vabaduses kasvanud inimlaps ei oskagi vabadusele anda erilist väärtust, arvab, et nõnda peabki olema.
1991.a. vabaduse ja iseseisvuse taastamine tuli meie kodumaale ilma verevalamiseta. Nüüd, Võidupühal võime endalt küsida: kas meil on säilinud võitlustahe? Kas sellised aated nagu rahvus ja vabadusvõitlus taanduvad kaugemale ebamäärasusse? Mineviku kangelased ei tule tagasi meie keskele, et meie asemel võidelda või luua, vaid me ise loome ja sisustame oma võitlusi, me ise lööme oma lahinguid võiduka lõpuni.
Sel päeval tuletame endale meelde, et meil on vaja veel võitlust ja veel võite, arvatavasti erinevatel võitlusväljadel ja loodetavasti mitte kunagi enam tulirelvaga.
Me oleme võõrsil võitluses oma eksistentsi eest, võitluses tuleviku eesmärkide ja nende realiseerimise eest. Elame edasi homse eestluse jäädvustamiseks meie asukohamaades. See missioon ei ole kergem kui sajandi algul ja seda asuvad ellu viima noorema põlvkonna võitlejad ja loojad. Nendele kuulub tänapäeval meie vaimne ja moraalne toetus ning usaldus. Oleme veendunud, et noored oma väärikust tõestavad.
Võitleme eestluse elujõu hääbumise vastu, eestlasteks jäämise eest. Kuni võitleme, oleme võitmatud.
Võidupühaks 2003
Arvamus
TRENDING
