Vene legendaarne eksdissident ja kirjanik Vladimir Bukovski viibis hiljuti Eestis, kus ta ütles, et lääne poliitikud suhtuvad Venemaasse liiga heasoovlikult. Ta rõhutas, et selline hoiak on kõigist võimalikest halvim.

Bukovski ja mitmed teised, kes tunnevad olukorda, väidavad, et tavakodanik ja tüüpiline poliitik läänes ei taju/ei hooli, et Venemaast on kujunenud diktatuuririik. Nad ei taipa, et Kreml tegeleb vaid oma võimu kindlustamisega Vene kodanike ja võimalikult ka naaberriikide vabaduse hinnaga.
Ehkki optimistid ootavad positiivseid muutusi, võivad Kremli võimustruktuuride ümberpaigutumisel Venemaa ja Eesti vahelised suhted lähitulevikus pigem halveneda.

Moskva arrogantsus väljendub praegu nõudmises peatada hiidlaste küüditamises kahtlustatava Arnold Meri üle toimuv kohtuprotsess. Kaks Venemaa linna kavatsevad nimetada tänavaid Arnold Meri auks. Kuigi poliitilised analüütikud väidavad, et selline agressiivne propaganda on suunatud üldiselt sisepoliitiliseks tarbimiseks, on sel ka tõhus rahvusvaheline resonants. Sellega on on Kreml järjekordselt sülitanud Eesti kannatustele.

Reaalpoliitika oli ja jääb suure poliitika osaks. Oleme tihti küsinud, kas meie liitlased oleksid välisohu puhul oma julgeoleku nimel Baltimaid hülgama. Vene karu naabrus on tõsiasi, mida me muuta ei saa. Niisiis tuleb sellega toime tulla nii hästi, kui suudame.

Moskva käitumine tuletab meile pidevalt meelde, et väikerahva rahvusriigi omamine ei kestmine pole iseenesestmõistetav. Võidupüha tähistades tajume ka, et vabadus arendada rahvusriiki, mis tähendab eelkõige vabadust riigile, läheb midagi maksma. Seda hinda on raske täpsustada.
Võidupüha tähtsus seisab vähemalt osaliselt selles, et me teadvustaksime nii endale kui võõrvõimule, et eestlased tähistavad võitu, mis ei tule ilma ohvriteta; et võite on vaja tulevikuski ning et võitlusvalmidust on vaja säilitada ja arendada. Eesti ajalugu tulevikus peab olema meie enda teha.

Head võitlusvaimu Võidupühaks!

Laas Leivat

Märkmed: