Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees
Keegi meist ei mõtle igapäevaselt ligi saja aasta tagusele suurele võidule ega ohvritele, mis võit nõudis. See ajalooline verstapost on siiski olnud ülioluline Eesti vabaduse teel. Meenutagem siis 23. juunil austusega seda päeva, väärtustades sellega oma riiki ja vabadust.
Vabadus ongi olnud kõikide südameis viimase väga äreva aasta jooksul. Krimmi vallutamine ja Donetski võimalik annekteerimine on traagiliselt näidanud, et Venemaa võtab omale täieliku õiguse nendele maadele, kus on astunud Vene sõduri jalg, sest venelased on nende eest verd valanud. Niisiis Balti riigid on järelikult põlised Vene alad nagu Krimmgi, mis 350 aastat oli tatarlaste khaaniriik.
Alles kuu aega tagasi nägime taas, kuidas Venemaa tähtsustab aina rohkem oma ajaloolist võitu Suures Isamaasõjas ja ähvardab järjest tugevamini naabreid, kes Kremli arvates ei austa seda piisavalt. Kuus aastat tagasi loodi Venemaal komisjon, mis peab seisma vastu “Venemaa huve kahjustavale ajaloo võltsimisele”, et anda ametlik hinnang sellele, kas ajalugu on õige või vale. Selle 28-liikmelise komisjoni koosseisus on ainult kolm-neli ajaloolast. Võimatu, et komisjon juhindub faktidest ja mitte ülemuste juhtnööridest. Faktid on jäänud tõlgenduste ja võltsingute varju.
Üks prominentne komisjoni liige nõudis, et nende õigus tegutseda ulatub ka naaberriikidesse. Need tähtsad Läti, Eesti ja teised ajaloolased tuleb “vabastada kohaliku võimude türannia käest”. Aga komisjonil ei olnud kohane näitena rahvale meelde tuletada, kuidas Nõukogude võim julmalt manipuleeris ajaloo tõega: ametlikelt fotodelt sageli kustutati varem kompartei juhtkonda kuulunud isikute pilte, kes mingite erimeelsuste tõttu võimude poolt tapeti.