23. juuni 1919. a. Põhja-Lätis Võnnu lähedal võit sakslaste Landeswehri üle ongi meie Võidupüha. Sellel pühal on tundeelamus sügav ja tähendusrikas. Paraku sel aastal meie isamaalikud emotsioonid tõusevad esile selle püha tähistamisel mitte koos olles, vaid oma pere ulatuses või üksilduses.
See on tõepoolest eestlastele nii suur püha, et seda tähistati mitmel pool okupatsiooniaastatel varjatuna tänu sellele, et kuupäev langes kokku tähtsa suvise pühaga – jaanipäevaga. Võidutuled ühinevad jaanituledega, tähistades seega nii suve algust kui rahva suurimat võitu.
Kuigi Võnnu lahing oli eestlastele suurim sõjaline võit, ei lõppenud veel Vabadussõda. Tuli veel edasi sõdida Nõukogude Venemaaga kuni Tartu rahu sõlmimiseni 1920. Ajaloolased väidavad, et Eesti ajaloos ei leidu teisi sarnaseid mastaapseid võite.
Kuid eestlased on korduvalt väiksemaid võite lahingutes saavutanud tänu sellele, et jõudusid ühendades on olnud tihti võimalik vaenlasi alistada, olles isegi praktiliselt alati arvulises vähemuses vastasega. Võidupüha tähistades aitab see tugevada ühistunnet, meie kokkuhoidmist.
Koos tegutsemine aitas lähiminevikus eestlastel vastu seista Nõukogude võimu repressioonidele. Koos laulmine aitas eestlastel kinnitada oma võitlusvaimu iseseisvuse taastamisel. Eestlaste ühinemine laulus ühtse sihiga vabadusele, äratas tol ajal maailma tähelepanu ning püsis ainulaadse nähtusena tänapäevani.
Oleme sel aastal sundolukorras. Füüsilist koosolemist peame vältima erakorraliste tingimuste nõudel. Kuid just koostegutsemine on meid aidanud säilitada oma ühiskonna vitaalsust siin võõrsil mitme põlvkonna vältel. Ammutame tänavu Võidupüha võitlusvaimu, et normaalseid elamistingimusi taastades oleme valmis jälle koos liikuma oma eestlaste ühiskonna elujõulisuse suunas.
Hoogsat tegevust peatselt
Laas Leivat