Iga rahvas on väärt vabalt oma elukorralduse üle iseseisvalt otsustama. Kuid mitte kõik rahvad ei saa tänasel päeval iseseisvalt oma saatuse üle otsustada.
Sajad väikesed rahvakillud ja mõned üsnagi suurearvulised rahvad pole saanud seda kunagi teha, vaid on pidanud alati teiste arvamuste ja otsustamiste järgi elama.
Vabadussõjas saavutatud võit põlisvaenlaste ülekaalukate vägede üle andis Eesti rahvale aluse ja õiguse väärikalt oma vabadustegude üle otsustama asuda.
Kättevõideldud vabadus tundub tänase päevani uskumatuna ja sõjaajaloo uurijadki ei tea väga palju sarnaseid juhtumeid esile tuua, kus väikesearvuline rahvusvägi koos rahvustundest innustunud koolipoiste abiga surub enese ees põlvili mitukümmend korda suurema vihase vaenlase, kes on kaval ja reetlik. Jumala tahe ja ajalooline olukord tegid sellise ime võimalikuks.
Eesti on tänulik valatud vere eest ja seda ohvrit pole kunagi unustatud. Kogu meie maa on täis pikitud hardaid ja tagasihoidlikke kivisambaid, millel külad, vallad ja linnad toovad tänu oma kangelastele, loetledes need ka nimepidi üles. Neid sambaid on hävitatud, aga rahva südames kantud tänu on nad uuesti püstitanud.
Suures tarkuses on meie esivanemad taibanud, et vaenlane sai küll põlvili surutud, aga ta ei saanud mitte lõplikult mutta vajutatud. See polnud ka meie vabaduse eesmärk ja tänagi on meie vabaduse hüüdlauseks kõikidele: „Ela ise ja lase teistel ka oma elust rõõmu tunda!“
Seetõttu ei ole seda võidukuupäeva kunagi nimetatud võidupäevaks või millekski veelgi ülevamaks, vaid talle on antud harrast tänu väljendav nimi VÕIDUPÜHA.
Meie maa ja rahvas on pidanud ka edaspidi palju ohvreid tooma selle võidu eest.
Võrreldes meie rahvusriigi aastate arvu sajandeid kestnud riikide omadega, võime öelda, et vaevleme ikka veel nn sünnitusvalude käes ja kõik sünnitamised peavad Jumala käsu kohaselt toimuma valus ja vaevas. Me saame selle pärast küll nutta, aga selle seaduspärasuse muutmine pole selle maailma võimuses. Meie võimuses on hoida pühadustunne ja tänumeel eneses ning selle tunde säilitamisoskus pärandada oma lastele põlvest põlve edasi.
Loodame väga, et meie armas riigike on jõudnud rõõmsasse poisikeseikka ja oskab eemale hoida suuremate naabripoiste tülidest ja sõjamängudest. Kriimustustest ja marraskil põlvedest pole hoitud ükski õige elluastuja.
Rõõmsat ja õnnistusrikast võidupüha meile kõigile!