Möödunud sajandi keskel arvasid ameeriklastest tuttavad, et poliitilised vapustused, mis raputasid Euroopat, ei tule Ühendriikides kõne allagi. Ameerika poliitiline süsteem põhines pragmaatilisel koostööl, ühiskondlikud vastolud olid maandatud muuhulgas tänu keskklassi sissetuleku kasvule, mis tulenes mõistlikust kasumi jaotusest kapitali ja tööjõu vahel. Suur vale --the Big Lie-- mida Euroopa diktatuurid rakendasid rahva lollitamiseks, peeti demokraatlikus ühiskonnas võimatuks.
Pärast Teist maailmasõda nõustas USA Saksamaad demokraatliku ühiskonna loomisel. Üheks põhimõtteks oli võimu tasakaalustamine suurkapitali ja tööjõu vahel. Saksa suurkapital rahastas natside võimuhaaret ja vaatas hea meelega pealt, kuidas natsid likvideerisid ametiühingud ning rahva peibutamiseks pakkusid riigitruu Kraft durch Freude. Ameerika nõustajad leidsid, et demokraatlikud ametiühingud on olulised demokraatia alused. Saksamaal juurutati ettevõtete nõukogudes Mitbestimmung -codetermination-, mis tähendab ametiühingute osalust tööstuse juhtimises. Pole ime, et Saksamaa majanduses tippjuhtide sissetulekud tänapäeval pole nii pööraselt suured kui USAs.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähendas kapitalismi võitu. Tähendas ka seda, et enam polnud vajalik võidelda kommunismi vastu ideoloogilisel ja kultuurilisel rindel. Omal ajal kaasati Ameerika ametiühinguid partneritena kommunismivastases võitluses, mis toimus laial rindel. Kaasati ka moodsat kunsti, mis leidis üllatuslikult riiklikku majanduslikku toetust. Mõte oli demonstreerida, et demokraatia pakub rahvale vabadust isetegevuseks ning uusi ja värskeid võimalusi kultuurielus. Rääkimata isiklikust julgeolekust. Kuid võiduga kaasneb oht, millele vihjas omal ajal Lord Acton: power tends to corrupt and absolute power corrupts absolutely. Suure välisvaenlase kadumine kallutas sisepoliitilise võitluse minimaalselt reguleeritud turumajanduse kasuks, seadusandlus soosis kapitali. Naljas, et vabariiklased on õlifirmade taskus ja demokraate mõjutavad suurpankurid, on rohkem kui terake tõtt.

Omal ajal lindistas president Nixon kõnelused oma kabinetis. 1971.a. jäi lindile jutuajamine piimatootjate ühinguga, kus lepiti kokku, et kahe miljoni dollari suurune annetus Nixoni eelolevale valimiskampaaniale tehakse selle eest, et piimatootjaid rikkalikult subsideeritakse. Tollal seadust eiravate kampaania toetustega jäi vahele 21 suurfirmat. Nelikümmend aastat hiljem otsustas USA ülemkohus, et aktsiafirmadel on samasugune õigus rahaga toetada poliitilisi kampaaniaid kui füüsilistel isikutel. Veel enamgi, piiramatud rahastamisvõimalused on nüüd eriotstarbelistel organisatsioonidel, mida võivad kasutada nii firmad kui ka ametiühingud. Tollane kuritegu on nüüd seaduslik. Karm tõde on, et legaliseeriti altkäemaks poliitikutele.


Kui majandus on mõnda aega enam-vähem rahuldavalt toiminud, ollakse varmad kuulutama, et oleme uues ajastus, kus tehnoloogia või meetmed majanduse korraldamiseks välistavad majanduslikke katastroofe. Kui majanduslikud katastroofid kõige kiuste ikkagi üllatavad, ollakse varmad pakkuma lahenduseks ideid, mis omal ajal tekitasid probleeme, mille lahendamiseks oli uusi ideid tarvis.

Maailma hädades pole tingimata süüdi ideed, vaid kurja juur on demagoogides, kes väidetavalt häid ideid rahvale müüvad ning rakendavad omakasu huvides ja võimuahnuses. Räigelt väänatud “tõde“ on rikkalikult rahastatud poliitilises võitluses äraproovitud mõjuv relv. Lisaks meediakärale liiguvad Interneti kaudu kettkirjad, mis sisaldavad hämmastamapanevat valet. Aga Interneti kaudu saab poliitilist ”tõtt” kontrollida allikatest nagu factcheck.org ja snopes.com

Ameerika presidendi valimiskampaania on täies hoos. Kas kandidaadid räägivad tõtt või ajavad rahvale puru silma on küsimus, millele püüab vastata veebilehekülg washingtonpost.com/factchecker. Nagu ütles omal ajal USA president Reagan, usalda aga kontrolli!

Märkmed: