Kahju on aga sellest, et neid mehi, kes ühessakümmend üks aastat tagasi paruneid klobisid, pole ühtegi enam elavate kirjas. Kuni neid veel leidus, oli ea näidata, et me peame nende teost lugu. Vabaduse sammast ei saadud kah nende eluajal püsti. Nüüd ta lõpuks seisab küll oma täies iilguses, aga juba laguneb ülemisest otsast, sest samba tegemine jäeti nende tolguste ooleks, kelle isad neljakümne viiendal aastal meie sõjamehi tapsid, peksid ja mõnitasid.
Võidupüha nimetusele on kah veike plekk peale tuld, sest venelased peavad oma prasnikut sellesama nime all, aga mitu nädalit enne meid. Nemad on uhked oma võidu üle ega tee teadmagi, et kui amid poleks neile oma konservisi ja suurestükke saat, oleks Ivanil tuld Fritsu vasta rabapüssiga minna. Aga võidupüha nime oskasid meie tagast ära varastada küll, see on venelase käes nitsevoo. Ja ega varas kehva asja võta, kahmab ikke kõige parema.
No mis siis meile endale jäi? Eks meie oma ajalugu. Seesama ajalugu, mida enam kui pool sajandit maha salati ja mille kohta nüüd karjutasse, et eestlased on selle ümber kirjutand. Meil pold seda tarvis, sest ümberkirjutamise töö on teised ära teind. Kõik, mis paberil, kannatab võltsida, ja võltsimise alal ei ole peenemat petsalisti kui venelane. Aga mis rahva südamesse on kirjutatud, seda ei saa keski võltsida ega oma meki perra ümber teha. Sellepärast mina soovitangi, et oitke seda päeva oma südames, eesti velled ja sõsarad. Niikaua kui ta seal seisab, jääb ta puhtaks ja ausaks, sest ükski varas ega valerahategija ei oska teda sealt ülesse otsida.
Ärman teadis kõnelda, et Eesti Majas pidi see aasta kah ikke Võidupüha pidu ära peetama. Ei loe midagi, et tuld teha ei saa ja et pidu läbiviijad on lahingu võitjatest mitme keneratsijooni jagu nooremad. Ju nende südameid kah keski vai miski kratsind on, kui õiget ajalugu mäletavad. Minge aga kõik, kel koib kannab. Asi on seda väärt.