Ainult võita!
Tänapäeva popkultuuri ja edufilosoofia kreedo kõlab: „Võita iga hinna eest! Mitte alla anda, sest kaotada on häbiväärne!“ Ja nii nad läbi elu lähevad: abikaasad, lapsed, vanemad, õpetajad, treenerid — silma ees terendamas vaid kõrgemad eesmärgid ja sillerdavad auhinnad. Selline elu on ränk ja koormav. Mida rohkem trofeesid, võidupunkte, saavutusi ja mida kõrgemale suudame ronida karjääriredelil — seda parem, arvavad paljud. Elu on muutunud nagu mingiks närviliseks õnnemänguks ja nõiaringiks, mis nõuab selles osalejatelt ikka enam ja enam jõupingutusi.
Infotehnoloogia võidukäiguga on raske kaasas käia, veelgi raskem selle keerukaid saladusi omandada. Kogu asjaajamine toimub interneti kaudu; kirjad ja dokumendid lendavad maailma ühest otsast teise vaid sekundite vältel. Kui tehnika alt veab, tekib nördimus. Lugesite ehk hiljuti meie lehest uudist, et inimesed on hakanud karjuma arvutite peale ja mõned tunnistavad, et on neid koguni lõhkunud. Miks? Sest tõrkuv kompuuter häirib nende võidukat teekonda.
Kui paljud võitja mentaliteediga isikud on suutelised mõtlema teistele; veel enam — kaotajatele? Kirglik võiduhimu võib varjutada muud, hoopis olulisemad eluväärtused.
Võidu hind
Võit tähendab enamasti loobumist; pahatihti mitte üksnes isiklikust mugavusest ja heaolust. Võidualtarile tuuakse sama varmalt ja kergekäeliselt ka normaalsed perekondlikud suhted, tervis ja eriti aeg, mida võiks kasutada suhtlemiseks lastega, vanematega või lihtsalt lõõgastumiseks.
Kui „eneselaadimiseks“ võimalust pole, tabavad edasirühkijat pettumused, mis omakorda röövivad positiivse ellusuhtumise, põhjustavad pingeid ja sillutavad sedasi hoopistükkis teed kaotustele. Aga kaotajatest astutakse tänapäeval armutult üle. Igal võidul, mitte ainult sportlikul saavutusel, on oma ränk hind.
Ricky Schmidti pseudonüümi taha peituv mitmekordne miljonär pihib ühes essees, kuidas ta jõudis kurja saatuse kiuste oma esimese miljonini. Katsumused tabasid teda esimesest elupäevast peale, kui arstid ei andnud siia ilma saabunud beebile vähimatki elulootust. Aga võitleja natuuriga Ricky tõestas vastupidist. Ta isa osutus petiseks ja lahkus perekonna juurest, jättes maha elu ja surma vahel vaakuva lapse ning võttes kaasa kõik vähegi väärtusliku. Südi ema katsetas ennast ja poega vee peal hoida ärinaisena, kuid ebaõnnestus täielikult.
Ricky elas ja käis koolis vaeste linnaosas. Õnneliku juhuse läbi puutus ta kokku ühe majandusprofessoriga, kes avastas Rickys ärigeeniuse. Sealt läks kõik aina ülesmäge. Võitja mentaliteediga sitke noormees trotsis viletsat tervist, vaesust ja ebaõnne; tal oli vaid üks soov — saada rikkaks. Pangad ja muud finantsasutused tegid talle üksteise võidu ahvatlevaid pakkumisi; Ricky unistus täitus, ta sai miljonäriks. Eluvõitlustes karastunud ja mõnel määral ka kalgistunud Ricky Schmidt igatseb nüüd taga lapsepõlveaastaid; aega, kus kõik oli nii lihtne: võitja selgus siis pallimängus või rusikavõitluses. Kummaline küll — kuulsus, võiduoreool ja teda ümbritsev lipitsejate armee pole Rickyle rahuldust toonud ega teda õnnelikuks teinud. Tal pole tõelisi sõpru ja ta elu ainus eesmärk on järgmise miljoni kogumises. „Ma olen sattunud haletsusväärsesse olukorda ja teinud endast maailma keskpunkti. See on vale. Jumala pärast, ärge korrake minu vigu!“ keelitab Ricky Schmidt oma lugejaid.
Vildakas sotsiaalne filosoofia
Teame kõik, et muistsed kreeklased hindasid kõrgelt võitjaid, kuid nad kohtlesid samaväärse lugupidamisega ka oma vaeseid teenijaid. See unustatud sotsiaalse filosoofia killukene vääriks ehk restaureerimist 21. sajandi Põhja-Ameerikas, kus tuntakse vaid kahte sorti inimesi: võitjaid ja kaotajaid — New Yorgi börsiraportitest alates ja väikelinna intiimse kohvikudiskussiooniga lõpetades.
$25.000-lise aastapalgaga keskaridusega mänedzheri nimetatakse $250.000-lise palgaga kompanii presidendi kõrval „luuseriks“. Andekas kunstnik, kes pole suutnud oma personaalnäitust korraldada mõnes suurlinna mainekas galeriis, arvatakse pikema jututa samuti kaotajate kilda, kuna tal pole nähtavasti olnud arvestatavat võitja mentaliteeti.
Kaasajal vohava võitja- (või ka kaotaja)mentaliteedi mõõtmise aluseks võivad aga olla n-ö. pseudo objektiivsed ehk subjektiivsed standardid: numbrid ja punktid, mis ei pruugi ju sugugi olla peamised näitajad. Nende puhul võib tegemist olla lihtsalt õnne või ebaõnnega. Töökus, tasakaal, kaastunne ja üldse inimlikkus peaksid loomuliku osana kaasnema tõelisele võitja mentaliteedile.
Ja veel — võitja ja kroonilise kaotaja vahele mahume meie: tavalised, keskpärased inimesed oma pürgimuste, võitude ja kaotustega. Me oleme ammu üle saanud oma patoloogilisest võidukirest. Et inimkvaliteeti ei väljendata mitte üksnes numbrite ja kõrgete kohtade abil, võime enda üle ehk isegi uhked olla, sest peame võitja mentaliteedist hoopis olulisemaks inimlikku soojust.