Soomepoiste juunikuu kokkutulek oli küüditamise-sisuliste sõnavõttudega neilt, kel endil olid sellekohased kogemused — väga karmid tunnistajate hoiatused maailmale edasiandmiseks. Oma läbielamusi Eesti metsades varjumisest ja metsavendade hulgas võitlemisest jagasid kuulajatega külalised Eestist — Hilja Sarapuu ja Ruuben Lambur. Klubi esimees Ylo-Mark Saar tutvustas külalisi, kel õnnestus USAst Kanadasse tulla ajal, mil siin mälestati küüditatuid.

Ka soomepoiste hulgas on paar meest, kes isiklikult on seda saatust jaganud. Soomepoistest on Siberi teekonna läbi teinud 467 meest, kellest 101 ei tulnud tagasi.

Asta Kaups esitas koosviibimisel Paul Tammeveski poolt Ilmar Rebase sõnadele loodud laulu „Kodumuld“ ja F. Raidla „Läbi maise õhuruumi, üle sinikõrguste“ ning palvelauluna „Suur on Su ustavus“, klaveril saatis Peeter Kaups.

Ylo-Mark tutvustas külalisi, kellest 1921.a. sündinud Hilja Sarapuu ühines 1945.a. metsavendade grupiga, kus oli ta abikaasa. Oktoobris 1946 legaliseerus ta valedokumentidega, kuid arreteeriti 1948.a. Oli Mordva oblasti vangilaagris 1956. aastani. Pärast vabanemist jätkas õpinguid ülikoolis.

Ruuben Lambur on sündinud 1925. aastal. Teenis Saksa sõjaväes, II Piirikaitse Rügemendis, sõja lõpul jäi metsa, arreteeriti 1948. Oli sünnitöölaagris ja vabanes sealt 49-aastasena. Esimesena rääkis oma Siberi-teekonnast Hilja Sarapuu. Ta pidas arreteerimist arusaamatuks, kuna oli osalenud helilooja A. Läte sünnipäeval koos õpilastega, kui sõjaväelased nad ümber piirasid ja arreteerisid. Sealt algaski kannatusrikas teekond. Koos abikaasaga viidi nad Patareisse, kus tehti teatavaks surmaotsus. See oli järgmiseks hommikuks siiski muudetud 25-aastaseks sunnitöö karistuseks.

Kuna samal päeval oli veel teinegi kõnekoosolek, siis kattusid sõnavõtud, milles on erinevaid läbielamusi ja meeleolupilte. Pr. Sarapuu kirjeldas kõike emotsionaalselt, olles isegi mälestuste elustamisest liigutatud.

Teisena kõneles Ruuben Lambur, kes tõi tervitusi kodumaalt ja tänas väliseestlasi, kes näitasid üles tähelepanu ja toetust ajal, mil okupatsiooniaegsed võimud neid mustasid ja maha tegid. Ta puudutas ka rinde varisemise momenti, kui katsuti veel väikeste paatidega põgeneda, Pole teada, kui paljud üle mere pääsesid. Sõda oli punaarmeelased teinud õelamaks. Kolmas tee oli pääsemiseks neil, kellele tehti ettepanek oma rahva reetmiseks ja kes sellele kuuletusid. Neljas võimalus oli mets, kus sai jätkata oma võitlust. Sõja lõpul oli 30.000 inimest metsades, aga kui saabus kevad, hakati metsi puhastama ja puhkesid võitlused. See oli raske aeg, puudusid arstiabi ja ravimid, metsas tuli meestel endil opereerida, sidemeid muretseda ja haavatutele arstiabi anda.

R. Lambur jäi rindelt haavatuna lahkudes kohe metsa. Sai veel teistkordselt haavata, kui 1947.a. juulis venelaste eest põgenemisel kuul läbis ta pea. Tegi ise sideme, kuidagiviisi suutis püsti tõusta ja järgmiseks hommikuks oli jõudnud 1,5 km kaugusele. Ta ütles, et selline oli metsavenna elu. Suur osa nendest hukkusid või sattusid venelaste kätte. Just sellepärast kutsuski ta mitte unustama neid, kes meie kõrvalt on kadunud. „Ärgem unustagem seda maad seal paesel pinnal,“ ütles hr. Lambur.

Peale Stalini surma hakati grupiti inimesi ümber kasvatama ja järkjärgult nende küpsust proovima. Lambur leiti esimesel korral veel nõrk olevat. Teisel korral tulid Tallinnast kaks meest, kes soovisid, et ta kirjutaks ümberkasvatuse kasulikkusest, kuid ta keeldus. Kolmandal korral leiti, et mõne distsiplinaarkaristuse tõttu vajas ta veelgi ümberkasvatamist. Neljandal korral kutsuti jälle välja ja siis polnud prokuröril enam midagi öelda. Eestisse asumiseks kohe luba ei antud, aga pikapeale pääses ta sinnagi. Nüüd tunneb R. Lambur muret tänaste eestlaste rahvusliku tunde puudumise üle. Alla 25-aastased ei tea enam midagi metsavendadest, nende võitlustest ega kannatustest.

Lõpuks tänas Ylo-Mark Saar mõlemaid külalisi meile selle raske aja tutvustamise eest ja andis kummalegi ümbrikud ning soomepoiste äsjailmunud kroonikaraamatu „Soomepoiste Klubi 50“.

Märkmed: