(Eerik-Niiles Krossi ettekanne konverentsil Eestluse Elujõud 24.01.2002 Rahvusraamatukogus)

Me oleme kõik kuulnud haledaid lugusid eesti rahva raskest saatusest viimase tuhande aasta jooksul. Et ristirüütlid alistasid meid, et taanlased, rootslased, poolakad, venelased, tatarlased võitsid meid, et sakslased pärisorjastasid meid ja peksid mõisatallis vitstega, et venelased okupeerisid, arreteerisid, küüditasid, saatsid Siberisse, lasid maha. Et meid ei lubatud välismaale, et me pidime parteisse astuma, et raske elu ajas jooma.

See kõik on oma piirides tõsi. Sellisel enesepildil on aga mitu ohtu ja mis täna oluline: ta on karjuvalt ebatäielik. Meie maailmapilt kipub olema niisugune nagu võiks olla näiteks iirlaste maailmapilt, kui nad käsitleksid end tänaseni vallutuse-eelsete keltidena või inglaste oma, kui nad käsitleksid end anglosaksidena.

Eestlasele õpetatakse tänaseni koolis, et ta on maarahvas ehk siis umbes seesama kristluse eelsete hõimude kogum, kes elas siin aastal 1200. Eestlase enesepildi ideoloogia on endiselt ärkamisaja oma. Me arvame, et sakslaste tulekuga lõppes Carl Robert Jakobsoni poolt propageeritud muistne vabaduse aeg ning siis tuli 800 aastane orjaöö, mis lõppes Vabadussõjaga. Siis kaotati vabadus uuesti ning õieti lõppes orjaöö 10 aastat tagasi.

Nüüd käitumegi nii, et kuna vahepeal oli orjaöö, siis on sellest parem mitte rääkida, või kui, siis ainult läbi kannatuste prisma. Mis paratamatult muutub kohe saamatuse, oskamatuse ja hädisuse prismaks. Kas meil on tõesti just sellist enesepilti vaja? Kultuurantropoloogid tunnevad Ida-Euroopa ajaloos mitme rahva puhul nähtust nimega „enesevihkamine“. See tähendab pikaajalise allasurutuse tõttu tekkinud ja kaugele arenenud alaväärsuskompleksi, kus hakatakse ise uskuma, et teised rahvad on paremad, targemad ja edukamad kui oma rahvas.

On kummaline, et kui eestlased suutsid taolist kompleksi vältida kuni 20. sajandini ja seda ei tekkinud isegi nõukogude ajal, tahab ta minu arvates tekkida nüüd, kus me oleme vabad. Me propageerime oma õnne, et oleme rasked ajad üle elanud. Nagu see oleks mingi suur saavutus. Me räägime, et võitsime loteriil, kuna SAIME iseseisvaks. Me ei räägi, et me võitsime iseseisvuse tagasi, me räägime, et me võitsime loteriil. Mitte nagu rahvas, aga nagu aguli vürtspoodnik, või nagu rehepapp, kes kogemata või althõlma rikkaks saab.

Meile on omane vaadata asju nii, nagu meil enestel justkui polekski olnud aktiivset rolli meie enda ajaloos. Ah need teised tegid, tegid meie ajalugu, pidasid meie sõdu ja käisid meiega halvasti ümber, on tavaline hoiak. Meie praeguse aja ideoloogid räägivad nõukogude ajast samamoodi kui Jakobsoni aegsed rääkisid 700-aastasest orjaööst. Mõlematel on olnud omamoodi õigus, kuid mõlemad eksivad olulisel määral.

Jakobsoni ajal täitis selline jutt kindlat eesmärki ja pidi esile kutsuma talupoegade selja sirgu ajamise efekti. Ja kutsuski. See on ka taolise jutu piisav õigustus. Tänapäeval korratakse orjaöö juttu seetõttu, et muul viisil ei osata oma ajalugu ja iseennast ette kujutada. Jutt kannab endas eesmärki jätta mulje, et nõukogude ajal olime jõuetud ajaloo objektid, kelle kallal tarvitati vägivalda, keda viidi kui lambukesi tapalavale ja kes ise midagi enda kaitseks teha ei suutnud. Räägitakse kõikvõimsast nõukogude repressiivaparaadist, kõikvõimsast KGB-st, mis teadis kõike, suutis kõike, kontrollis kõike, nuhid olid igal pool jne.

Esile ei kutsu taoline hoiak mitte selja sirgu ajamist, nagu Jakobsoni ajal, vaid tahtmatust ajaloost midagi teada. Pealegi, Jakobson rääkis seda juttu ajal, mil selle rääkimine võis olla ja oligi ohtlik. Meie räägime seda mugavusest ja võib-olla ka vastavast programmeeritusest varasema propaganda poolt. Ning muudame oma uuema ajaloo niimoodi kellegi teise ajalooks. Aga kui ajaloost ei ole edasiste sammude alla tugevat pinnast võtta, ei saa tegelikult edasi astuda. Eelnev ei ole mingil moel öeldud selleks, et kuidagi väita, nagu teeks me kommunistlikule rezhiimile liiga. Vastupidi. Me teeme liiga iseendale, sest kujutleme end kommunismi all liiga abitutena.

Nii et lubatagu siin täna väike eestlaste enesepildi vigade parandus, või ütleme soojendus vigade paranduseks. Ja võib-olla mõned abistavad meenutused selle kohta, et vaatamata orjaöö ja kommunismi ülivõimsusest jutlustajatele, on meil tegelikult täiesti normaalne ajalugu. Väga huvitav, nii uhkete saavutuste kui õnnetute nurjumistega. Kindlasti mitte nutusem kui ükskõik millisel teisel rahval, aga tõenäoliselt huvitavam ja stimuleerivam küll.

Esiteks meie rollist ajaloos. Aeg on hakata uskuma ja tundma, et meil on vähem seost nende tsiviliseerimata põhja euroopa hõimudega, kes me olime sakslaste saabudes kui näiteks tänapäeva rootslastega. Me ei ole viimased 800 aastat elanud pea veel all ning mitte midagi omandades nüüd äkki pääsenud. Vastupidi. Me oleme, suuresti muide tänu sakslaste poolt loodud kultuurisillale, olnud kogu selle aja Euroopa kultuuri osa. Ja meile on vaatamata meie enesesugestiooni korras tekitatud paksule nahale, üsna palju külge jäänud. Mis aga veel olulisem: me oleme sellele kultuurile andnud ebaproportsionaalselt palju. Siin tuleb selgeks mõelda ja selgeks tunnetada kaks olulist küsimust, mis esmapilgul võivad tunduda lihtsatena.

Esiteks, kas Eestis toimunu on Eesti ajalugu ja teiseks, kas Eestis sündinud või elanud ja tegutsenud inimesed tegid oma siinsete tegemistega Eesti ajalugu. Meie senise käsitluse järgi on vastus mõlemale küsimusele ei. Või äärmisel juhul ainult osaliselt jah. Eestlane ei suuda endiselt näha oma vanemat ajalugu muuna kui talupojaseisuse ajaloona. Kuna meie esimesed omakeelsed ajaloo kirjutajad olid ise talupojad, siis arvame me ka kakssada aastat hiljem, et Eesti kõigi teiste seisuste ajalugu läbi keskaja, uusaja kuni Esimese maailmasõjani välja, on kellegi teise oma.

Miks me enesega niimoodi teeme? Miks ei võta me omaks Eestis sündinud ja kasvanud, siin teutsenud, selle maa asjadega seotud, siin lapsi saanud ja siia maetud mehi, kes juhtisid ülikoole, linnu, laevu, provintse, armeesid ja mõnikord ka riike. Aga kes eelkõige lõid Eesti alal taolise ise- ja eraldi olemise traditsiooni, millel suuresti rajaneb meie tänane arusaam iseseisev olemise ainuvõimalikkusest. Kellel on võõrandamatu osa meie praeguse elukeskkonna loomisel. Ilma kelleta Eesti ei oleks sugugi selline nagu ta on. Võtame mõne juhusliku näite. Admiral Adam Johann Krusenstern. Sündinud Hagudil Harjumaal, isa sündinud sealsamas, surnud Kiltsil, Virumaal. Ema pärit Määrilt Virumaal. Abiellunud Järvakandis. Õppinud Tallinna Toomkoolis. Maetud Tallinna Toomkirikusse, milleks oli vaja keisri eriluba, sest Krusenstern nõudis enne surma sinna matmist, kuid ametlikult enam kirikuisse ei maetud. Tartu Ülikooli audoktor ja Õpetatud Eesti Seltsi liige ja auliige. Ümbermaailmareisija, maadeavastaja, õpetaja, sõjamees ja merelahingute võitja, loodusteadlane, kaardijoonistaja.

Kõik sellised valdkonnad, millest eesti poistel võiks olla mõnus eeskuju võtta ja mille pealt kõditav unistada. Kas ta on isik, keda peaks käsitlema osana Eesti ajaloost. Ametliku käsitluse järgi: ei ole. 2000. aasta Eesti Entsüklopeedia elulugude eriköide ütleb selgelt: baltisaksa päritolu vene meresõitja. Seega siis kõigepealt saksa, siis vene ja üldse mitte eesti.

Meie ju usume, et Eesti merendus algas Johan Pitkaga. Enne Pitkat olid Saaremaa viikingid. Kõik, mis sinna vahele jääb, ei ole meie oma. Mis takistab meid andmast välja raamatut „Eesti maadeuurijate retked“, mis käsitleks Krusensterni, Tolli, Kotzebued, Bellingshausenit, Wrangelit ja lõpeks Lennuki ja Mart Saarsooga. Mitte miski peale enesekindlusetuse. Mitte miski peale meisse programmeeritud eelarvamuse, et kus siis meie nüüd millegagi oleme hakkama saanud või midagi teinud. Või ka „kuidas siis ikka meie saame saksad oma raamatusse võtta“. Võite väita, et Krusenstern ei olnud eestlane.

Tõepoolest, kui lähtuda Rudolf Mengele või Alfred Rosenbergi positsioonist, ei saaks teda ilmselt eestlaseks pidada. Kuid kui lähtuda tänapäevasest, kompleksivabast suhtumisest oma maa minevikku, saab Krusensterni pidada eestlaseks küll. Osa eestlasi oli tollal lihtsalt saksakeelsed. Eesti aadelkond oli sakasakeelne ja eesti talupoegkond eestikeelne, kodanikkond eesti-saksa-rootsi jne. keelne. Venelased, kes on ju meile kõigile teada enese võõraste sulgedega ehtimise meistrid (Popov ja Polzunov jne.), on Krusensterni igatahes täiesti enesestmõistetavalt venelaseks kuulutanud. Ja sakslased sakslaseks muidugi. See on ju Eesti ajaloo väike mudel ühes inimeses. Kui meil midagi head on, siis tahavad nii venelased kui sakslased seda omaks kuulutada ja ära võtta. Ja meie oleme vait ja pärast ütleme, et noh mis meie nüüd siis ikka niiväga pidime tegema.

Eestis kuulutati seisused kaotatuks 1919. aastal. Aga meie talupoegkond ei suuda siiamaani seisusepiirist üle astuda. Krusensternid on meie jaoks ikka võõrad. Aga mitte sellepärast, et nad võisid olla teiskeelsed, vaid sellepärast, et meie arvame endiselt, et me oleme maarahvas. Kus siis meil kõlbab nüüd sakstest kui omadest rääkida. Las nad parem olla vene kindralid. Et see nii kipub olema, selle tõestuseks paar näidet. Väinjärvelt pärit eesti talupoeg Juhan Michelson, sündinud 1735. aastal. Sai kindraliks, võeti Eesti aadlisse, juhtis 1788—90 aasta Vene-Rootsi sõjas armeekorpust ja 1806—12 aasta Vene-Türgi sõjas armeed. Mida ütleb tema kohta meie eelpoolnimetatud ametlik käsitlus. Ainult üht: Vene kindral. Isegi mitte talupoeglikku vihjet Michelsoni eesti päritolu kohta.

Karl Tenner, eesti mõisavalitseja poeg Auverest, sündinud 1783. Geodeet ja astronoom, vene-skandinaavia kaardimõõtmise algataja koos Struvega ja selle läbiviija, kindral, Napoleoni võitjaid, Vene-Hiina piirialade topograafia kirjeldaja, Peterburi Teaduste Akadeemia liige ja senaator, võeti Eesti aadlisse. Mida ütleb tema kohta ikka seesama meie ajalooteadmine ja tunnetus: „Baltisaksa geodeet jne“. Ei ühtki sõna tema päritolu kohta. Mida see tähendab. See näitab ju, et eesti veri — saksa veri erinevus ei pruugi meie ajaloo lahterdamises, meile omases meie enda ajaloo kitsendamises, ka suurt midagi tähendada.

Michelson ja Tenner liikusid talupojaseisusest välja ja kadusid sellega õigest eesti ajaloost. Muutusid vene või baltisaksa või igatahes mitte eesti kujudeks. Sest õige tegelane eesti ajaloos saab olla ainult pasteldes ja see, keda mõisatallis pekstakse. Mis tähendab, et isegi kui Krusenstern oleks olnud talupoja poeg, peaksime me teda praegu baltisaksa või vene admiraliks.

Kas Teile ei tundu, et aeg oleks omaks võtta seisuste kaotamine Eestis ka ajaloo tõlgendamise plaanis. Aeg oleks meie rikas ja huvitav ajalugu meid teenima panna. Teenima meie laste kujutlusvõimet ja arenemisväljavaadet, nende arusaamist oma tegelike võimaluste kirjususest ja perspektiivide avarusest.

Vastused eelpool esitatud lihtsatele küsimustele; kas Eestis toimunu on eesti ajalugu ja kas Eestis tegutsenud inimesed tegid eesti ajalugu, peaks olema igal juhul jah. Siit jõuan ma oma tänase jutu teise teemani: meie osa sõdades, sõdade ajaloos ja sõjanduse tähtsus meie eneseteadvuses. Ma ei tea, kui paljud Teist on käinud välismaal olles suurtes sõjamuuseumides. Londonis, Pariisis, Brüsselis, Stockholmis? Igas riigis on oma sõdimiste ajalool väga oluline roll. Mitusada aastat sõdadeta elanud rootslased toetuvad enesekindluse tugevdamiseks ikka veel Narva lahingule. Inglased räägivad ikka veel Waterloost. Taanlased on meie vastupanuliikumisega võrreldes vaat et välja mõelnud vastupanu saksa okupatsioonile ja loonud selle mälestuseks suure muuseumi. Eestis ei ole sõjamuuseumi. Eestlane arvab, et tema polegi ajaloos õieti sõdinud. Et meid on vallutatud ja vallutajad on siin pidanud omi sõdu. Eesti tänapäeva ajalooteadvuses on ainult üks sõda, mida me kompleksideta omaks peame, mille puhul me usume, et võitsime selle tänu iseendale ja mille üle me oleme uhked. See on Vabadussõda. See on nii meie kujutluses ja nii ongi vaja. Jätame siinkohal arutlused, kas inglaste, soomlaste ja rootslaste abi oli otsustava või kõrvalise tähtsusega selles sõjas. Vaatame meie sõdimiste ajalugu korraks väljaspool seda, mida ma just nimetasin oma ajaloo kitsendamiseks talupojaseisuse piiresse. Ja me näeme, et meie sõdimiste ajalugu on sama kirju, sama huvitav ja sama pikk kui kogu meie ajalugu.

Eestlased ei kujutle end sõdiva rahvana. Sellel on palju põhjusi. Üks neist vast see, et talupoegi hakati pärast Jüriööd pidama ohtlikeks ja neilt rahu ajal relvi ära võtma, üks neist see, et meile on kommunistide ajal pidevalt sugereeritud, et oleme olnud sõdade ohvrid. ikka ainult objektid, mitte ise tegijad. Teeme vahelduseks silmad lahti ja tunnistame endale, et eestlased sõdisid Jäälahingus ja aitasid sellega venelaste sissetungi pikaks ajaks edasi lükata, et eestlased sõdisid Jüriöö lahingutes (muide nii ordu kui talupoegade poolel), et Liivi orduriigi sõjad olid Eesti alal toimunud riigi sõjad, mille alamad olid ka talupojad.

Et Wolter von Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502. aastal väärib läheneva 500. aastapäeva tähistamist kui Eesti üht suuremat võitu Vene üle. Et Ivo Schenkenberg ei ole ainus eestlastele oluline Liivi sõja kangelane, vaid sinna ritta kuuluvad näiteks Dietrich Anrep, Arend Asserien, Hans Wachtmeister, Vastseliina kaitsja Jürgen Üxküll, Paide kaitsja Kasper Oldenbockum ning miks mitte ka Pontus de la Gardie. Kas te teate, et Põhjasõjas sõdis rootslaste poolel umbes 70 etnilisest eestlasest ohvitseri, rääkimata eestlastest päritolumaa mõttes. Miks peaks sellest vähem teadma kui Ümera lahingust? Miks ei käsitleta näiteks Tallinna või Pärnu garnisonide ajalugu nende loomisest alates? Kas Eestis loodud väeosade ja Eestist pärit meeste osavõtt Napoleoni vastastest sõjakäikudest, mis mõjutas tohutult Eesti elu, ka siinsete talupoegade elu, ei peaks olema kõigile teada ja enesestmõistetav osa Eesti sõjaajaloost. Ta ei ole seda seni, sest kõik, mis oli enne Vabadussõda, on meie arusaamist mööda võõras. Sellest kompleksist tuleb vabaneda. Asjaolu, et talupojad said mõisatallis peksa, ei tee näiteks K. von Nierothi vabakorpuse lahinguteed Napoleoni vastu Tartust Pariisini vähem Eesti sõjaajaloo osaks. Muide, ainus kaks korda lahinguvapruse eest autasustatud Nierothi väeüksuse võitleja oli Karl Peterson Tallinnast.

Ma ei tea, kas etniline eestlane, sakslane või rootslane. Aga kas see on üldse oluline teada? Siit jõuan ma tänase viimase kui ehk kõige olulisema teemani. Meie arusaamine ja kujutlus eestlastest ja tema võitlustest 20. sajandil. Vabadussõda on meie poolt omaks võetud, meie oma sõda ainult seetõttu, et me ta võitsime ja saime kakskümmend aastat aega sellest rääkida kui oma sõjast. Järgnevad kommunistide võimuaastad ei suutnud seda usku murda, kuigi hommikust õhtuni räägiti, et tegelikult oli Vabadussõda rahvusvahelise imperialismi interventsioon Venemaal, Briti kapitalistide elajalik kallaletung Vene-Eesti ühisele kommunistlikule tulevikule jne.

Vabadussõda ja Eesti Vabariigi loomine muutis meie ajalugu ka tänase teema mõttes olulisel moel. Esimest korda pärast Põhjasõda hakkas eestimaalane jälle sõdima oma maa eest. Vahepeal olid meie mehed sõjalist ajalugu teinud enemasti mujal. Tänu Eesti Vabariigiga tekkinud täiesti uuele poliitilisele olukorrale saab ka Teist maailmasõda ja sellele järgnevat aega hinnata meie ajaloo seisukohalt ainult Eesti eest võitlemise prisma läbi. Pärast Teist maailmasõda ei olnud Eestis võimalust rääkida toimunust nii, nagu see oli. Või ütleme, nii nagu eestlased toimunut nägid. Sellest räägiti viiskümmend aastat ainult nii, nagu venelased või ütleme sovieedid asja nägid ja tahtsid, et eestlased näeksid. Kui Vabadussõja osas neid uskuma ei jäädud, siis Teise maailmasõja osas oli meie positsioon nõrgem. Ja palju sellest, mida meile sugereeriti, elab meie ja ka maailma alateadvuses edasi.

Mõned näited: kirjutasin paari aasta eest Alfons Rebase ümbermatmise ajal Rebase lühieluloo, et äkki mõni tahab avaldada. Kirjutasin selle täiesti Eesti vaatenurgast, nii, nagu ma lootsin, et asju juba nähakse. Kuidas Rebane oli sakslaste liitlane olude sunnil, kuidas ta tahtis Soome deserteerida kui Himmler keelas 1944. aastal ära Eesti oma armee loomise, kuidas tema, aga eriti kõik need, kes mobiliseerusid saksa sõjaväkke pärast Eesti seadusliku peaministri üleskutset 1944. aasta veebruaris täitsid eesti kodaniku kohust ja kaitsesid Eesti piire Punaarmee vastu Eesti Vabariigi taastamise nimel. See peaks ju Eestile olema ainuvõimalik arusaam sündmustest siin Teise maailmasõja lõpul. See ei tähenda natside kuritegude eitamist. See ei tähenda, et ka eestlaste hulgas polnuks nende sooritajaid. Neid oli ja nad tuleb hukka mõista. Kuid suures pildis ei ole see põhiline. Rebase elulugu ei avaldatud. Seda peeti „ühekülgseks“. Mida see tähendab? See tähendab, et selles ei kajastunud sovieetide poolt meile sugereeritud hoiak, et eestlased sõdisid okupatsioonivägede koosseisus ja seetõttu ei saanud kumbki pool sõdida Eesti eest.

Nii et kui ma kirjutasin, et Rebane sõdis kogu oma elu Eesti eest, siis peeti seda ühekülgseks. Rebase ümbermatmisele ei ilmunud ükski kõrgem ametiisik, sest kardeti, et meie suurepärane ajakirjandus teeb loo valitsuseliikme viibimisest fashisti haual. Ja õigusega kardeti. Sest meie ajakiriandus on täielikult omaks võtnud mingi imeliku hoiaku Eesti 20. sajandi saatusesse, mida nad ise kutsuvad „tasakaalustatud“ hoiakuks. See seisneb selles, et kui keegi ütleb, et Sinimägedes sõdisid eestlased vapralt, siis peab tingimata lisama, et eestlased tegid saksa sõjaväes ka kuritegusid. Mis sest, et Sinimägede lahing on tõenäoliselt Eesti sõjaajaloo kõige kangelaslikum lahing ja sõjakuriteod mujal ja muus kontekstis ei puutu asjasse. Või kui räägitakse metsavendade sõjast sovieedivõimu vastu, peab sellesama tasakaalu huvides tingimata lisama, et metsavennad tegid ka kuritegusid. Muidugi tegid.

Aga miks ei öelda Vabadussõjast rääkides, et Eesti sõdurid tegid selle käigus Venemaal ka kuritegusid ja tapsid tsiviilelanikke ning mitmed üritasid suure sõja varjus isiklikult rikastuda. See oli ju nii. Aga sellepärast, et suures pildis pole see relevantne. Teise maailmasõja ja metsavendade osas tegid aga venelased ja KGB 60-ndatel ja 70-ndatel hoolika ja põhjaliku propagandakampaania, millega taheti otsustavalt kahjustada eesti sõjameeste ja metsavendade mainet rahva hulgas. Et ei jääks rahvuslikku sümbolit. Et me hakkaksime uskuma, et meie vastu ei hakanud. Et me hakkaksime uskuma, et see polnud meie sõda. KGBiidid käisid rahvamajades ja rääkisid väljamõeldud (ja võib-olla ka mitte ainult väljamõeldud) lugusid metsavendade mõrvarlikust tegevusest. Sel teemal ilmus kümneid artikleid ja mitu raamatut. Programmi eesmärk oli saata sõnum: venelaste vägivallateod eestlaste kallal olid fashistide ja metsavendade provotseeritud ja tegelikult vaat et nende süü. Muidu oleks kõik ilusti-kenasti kommunismi ehitanud, aga vaat mõrtsukad ja fashistid istusid põõsas ja rikkusid eesti ja vene rahva suure sõpruse ära. Teataval määral see mõjus ja mõjub kahjuks siiamaani. Hakati uskuma, et küllap need metsavennad ikka ka paha tegid. Tõepoolest, juhtus loomulikult, et metsavennad läksid üle piiri. Aga tõsta seda esile suures pildis on naeruväärne. Tõsta seda esile niiviisi, nagu siin oleks tegemist mingi tasakaaluga, et venelased tegid meile liiga, aga no ega metsavennad ka puhtad poisid polnud, on hale sovieetide lõksu kukkumine. Siis me peaksime Vabadussõja kirjelduses ka alati ütlema seda, millest eelpool juttu oli.

Miks me seda siis kunagi esile ei tõsta. Sest see oleks ebaproportsionaalne ja suures kontekstis irrelevantne. Me ei ütle ju 1940. aasta okupatsiooni kohta, et no venelastel oli ikka natuke õigus ka, et eestlased olid ju ikka ise ka pahad ja lasid Poola allveelaeval põgeneda. Olukorras, kus riik oli okupeeritud, riigi juhid ja ohvitserkond suures osas arreteeritud ja tapetud, maa eliit küüditatud või selle hirmus, eraomand hävitatud, kõik seadused jalge alla tallatud — pidas üsna märkimisväärne hulk ikkagi ligi kümme aastat sõda. Suure vägivalla kiuste niimoodi, et neid toetas valdav enamus elanikke. Sest kui poleks toetanud, ei oleks metsavendlus üldse võimalik olnud.

On ime, et metsavennad suutsid end nii palju distsiplineerida, nagu nad suutsid. Meie post-sovieedid ja osa ajakirjandusest ütleb, et selle väitmine on erapoolik lähenemine. Ma ei näe siin mingit erapoolikust. Hoopis jutt „tasakaalustatud“ käsitlusest, kus tasakaalus peaksid olema ühelt poolt Eesti rahvuslikud huvid ja teisel pool Eesti vallutajate huvid, ühelt poolt Eesti kaitsjad ja teiselt poolt sissetungijad ja küüditajad, on niivõrd mõjutatud sovieediaegsest propagandast, et hirmus hakkab. Meie taoline hoiak on venelaste propaganda eesmärk ja suurim võit. Sest see nõrgendab usku meie kaitsevõimesse, lõhestab ühiskonda ja õigustab sedasama vägivalda meie kallal, mida ta näiliselt hukka mõistab. See hoiak on andnud meile põõsassepugemise võimaluse, mille oleme, nagu mõned tänapäeval armastavad öelda, „talupojatarkuses“ ära kasutanud.

Paljud meist tahavad teha näo, et olime põõsas, kui pauk käis. Ja kui me oma ajaloo eest põõsasse poeme, siis küllap poeme ka tulevikus, kui tuleb jälle pooli valida. Meile on üritatud pähe määrida, et olime Teise Maailmasõja objektid ja kahe suurvõimu mängukannid. Et nii ühel kui teisel pool sõdinud olid ohvrid. Et me justkui ei olnudki kellegi poolt. See on hale ja arusaamatu käsitlus. Need, kes Eestit kaitsesid, olid Eesti poolt. Ja need, kes seda isegi praegu tunnistada ei taha, ei ole Eesti poolt. Kuidas saab mees, kes järgib oma peaministri üleskutset oma maa piire kaitsta lootuses, et ehk õnnestub see maa siiski vabaks võidelda olla samavõrd ohver kui see mees, kes on võõrvõimu poolt sunniviisil mobiliseeritud, Venemaale tiritud ja tungib koos selle võimu sõjaväega riiki sisse.



Kui eesti sõjameeste seas oli niisuguseid ohvreid, kellest siin jutt, siis olid need Punaarmeesse mobiliseeritud mehed. Neist on kahju. Aga sellele vaatamata ei saa praegu öelda, et nad on ajaloo ees võrdses seisus Eesti kaitsjatega. Tänu Eesti kaitsjatele on meil praegu jälle Eesti Vabariik. Eesti Laskurkorpus kuulub kaheldamatult Eesti sõjaajalukku. Aga ta ei kuulu kahjuks Eesti iseseivuse eest võidelnud väeosade hulka. Nii nagu Liivi sõja ajal venelastega koostööd teinud tallinlasi ei peetud siis ega saa pidada nüüd kangelasteks, ei saa seda teha ka Laskurkorpuse meestega. Kuigi üksikult võis nende seas olla vapraid mehi. On uskumatu, aga mõned ringkonnad planeerivad Vabariigi aastapäevaks Punaarmees võidelnute autasustamist sõjaliste teenemärkidega. Ma ei tea, mille eest. Kas selle eest, et nad 1944. aasta septembris kiskusid Pikast Hermannist maha sini-must-valge lipu, või selle eest, et nad aitasid kindlustada Eesti taasvallutamist N. Liidu poolt. Selline plaan tuleneb otseselt ikka samast „tasakaalustatud“ hoiakust.

Ma saaksin aru, kui Punaarmees sõdinuid autasustataks näiteks nende võimalikul hilisemal arreteerimisel talutud kannatuste eest või mingi isikliku teene eest muus seoses. Aga kui Eesti Vabariik on juba mitu aastat autasustanud sõjaliste teenetemärkidega neid, kes tema iseseisvust relvaga kaitsesid ja hakkab nüüd autasustama neid, kes seda aitasid kaotada, ikka selle „tasakaalustatuse“ huvides, siis tuleb seda pidada skisofreeniaks.

Või täielikuks mitte-arusaamiseks vabaduse ja vabadusetuse vahest, õigusliku järjepidevuse tähendusest ja nõukogude okupatsiooni olemusest. Ja siin ei ole küsimus ammu unistatud „leppimises“ eri pooltel sõdinud eestlaste vahel. Me saame leppida sellega, et mõned võtsid olude sunnil või vabal tahtel osa Eesti taasvallutamisest. Sellega tuleb muidugi leppida, et see nii oli.

Me saame loota, et mehed omavahel ei tülitse ja nad polegi seda teinud. Me ei saa aga asetada eri poolte mehi teenekuse järgi ühele pulgale. Sest Eesti Vabariigi jaoks olid ühed kaitsjad ja teised vallutajad. See on kurb, aga see oli nii. Ainult seda mõistes on asjad õieti tasakaalus. Muide, arusaam õigest eesti ajaloost kui talupoegade ajaloost, kui madalama seisuse ajaloost on populaarne ka tänapäeva hindamisel. Sellesse kategooriasse kuulub nn. teise Eesti teooria. Kujutage ette, et üks eesti teadlane kirjutab 2002. aasta alguses järgnevalt: „Olen pidanud mõtlema palju pagulusest ja 1944. aasta paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski.

Poliitilistes skandaalides ja majandusmahhinatsioonides elav esimene Eesti on ju kõrge vererõhu ja stresside käes vaevlev härraskond." Siit järgneb ju, et need, kes Eestit kaitsesid ja põgenemise rindehoidmise läbi võimalikuks tegid, kaitsesid tegelikult esimest Eestit ja see oligi üks esimese Eesti sõda. Täpselt sama, mida venelased on tahtnud väita Vabadussõja kohta.

Ma loodan, et meil jätkub aega vähendada „teise Eesti“ ja „tasakaalustatud lähenemise“ apologeetide hulk miinimumini. Sest kui Eestit peaks olema jälle vaja kaitsta, siis võib „tasakaalustatud“ lähenemisnurga alt asjale vaadata ainult Jumala tasandilt. Inimese tasandilt on tasakaalustatud lähenemine, lähenemine stiilis, et vallutajal on ka omamoodi õigus, reetmine. Ja me teame, mis on reeturi palk.

Märkmed: