Võib-olla ei ole Voldemar Milleri nimi Kanada eestlaste hulgas väga tuntud, sest tema tegevus langes suures osas pärastsõjajärgsesse aega, mil kodumaa oli raudse eesriidega suletud. Voldemar Miller oli väga mitmekülgne inimene: ajaloolane, arhivaar, koduuurija, raamatuteadlane, raamatukoguhoidja, publitsisti ja lastekirjanik.

Voldemar Miller sündis 7. veebruaril 1911 Saaremaal Kihelkonna vallas Tagamõisas, kuid kasvas üles Kuressaares, kus lõpetas 1929. a. gümnaasiumi. 1930 astus ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ajalugu õppima, kuid rahapuudusel läks tööle Kuressaare ajalehe “Meie Maa” juurede, kus oli tööl kuni suveni 1932, mil kutsuti Kaitseväkke. Seejärel töötas ta hädaabitöödel Saaremaa teedeosakonnas kivipurustajal, kruusasõelumisel ja teistel teetöödel, jätkas kaastöö tegemist ajalehtedele, et ülikooliõpingute jätkamiseks raha koguda olles kord semester sees, teine väljas, nii nagu võimalused lubasid. 1937. aastal võeti ta tööle Riigi Keskarhiivi intelligent-hädaabitöölisena, mis võimaldas jätkata õpinguid senisest stabiilsemalt. Täiskohaga arhivaariks sai V. Miller septembris 1940.

Ülikool õnnestus töö kõrvalt aga lõpetada alles 1942. aastal. Veebruaris 1944 tuli mobilisatsioonikäsk, märtsis komandeeriti ta SS-vägede 33. grenaderi- ja õppepataljoni I roodust arveametnike kursustele ning kuu aega hiljem viidi unterscharführerina üle SS 20. grenaderi õppepolgu koosseisu. Kui punaväed Tallinna jõudsid, pidi väeosa, kus Miller teenis, üle Pärnu taganema Saksamaale, ent Kullamaal anti igaühele võimalus omateed minna.

Oktoobrist 1944 määrati Voldemar Miller Tartusse Riikliku Keskarhiivi Filiaali juhataja kohale. 1945. aasta jaanuaris käivitus põhjalik kontroll Voldemar Milleri ja tema lähikondlaste tausta kohta, mis jõudis lõpuni alles 1949. aasta alguses. Leiti, et Saksa sõjaväes teeninud isik ei tohiks arhiivi ülema ametis olla ja ta vabastatigi jaanuaris 1950 „omal soovil“. Samal aastal jõudis Voldemar Miller veel korra Tartu Ülikooli lõpetada, sest Nõukogude okupatsioonivõimud ei tunnistanud Saksa okupatsiooniaegseid tunnistusi. Siis aga tuli võimalikult kiiresti kaduda võimude silmist, sest Voldemar Miller oleks igatpidi mahtunud süüdistuste alla “kodanlik natsionalist” ja “sakslaste sabarakk.”

Voldemar Miller ei läinud mitte metsa ega põranda alla, vaid sõna otseses mõttes maa alla – ta asus tööle Kohtla-Järvele Käva kaevandusse. Maa-aluse varjupaiga usaldas ta maha jätta alles 1952. aastal, kui leidis endale töökoha Teaduste Akadeemia raamatukogus, kus ta kujundas välja baltica ja haruldaste raamatute osakonna. Seal töötas ta kuni pensioneerumiseni 1977. aastal. Nii nagu arhiivis tööl olles päästis ta suure hulga hävitamisele määratud arhiividokumente, peetakse raamatukogus tema teeneks paljude trükiste hävingust päästmist. 1978. aastast töötas V. Miller konsultandina praeguses Rahvusraamatukogus, kus ta oli ametis kuni 1996. aastani. Voldemar Miller oli sõjajärgse Eesti kodu-uurimise liikumise eestvedaja ja Tallinna Linnamuuseumi juures tegutseva Kodu-uurimise ringi juhataja alates selle asutamisest 1963. aastast. Lisaks suurele hulgale artiklitele on Milleri sulest ilmunud kogumik “Minevikust tulevikku” (1972), mis sisaldab artikleid ja ettekandeid aastatest 1940-1970 ja album “Esimesed eesti raamatud” (1976). V. Miller oli teose “Eesti Raamat 1525-1975. Ajalooline ülevaade” koostamise algataja ja vanema osa autor. Samuti oli ta kaheköitelise Tallinna ajaloo (I kd. 1969, II kd. 1976) väljaandmise üks algataja ja kaasautoreid.

1995. aastast oli Voldemar Miller Eesti Kirjanike Liidu liige, ta on mitme laste- ja noorsooraamatu autor. Esimeseks neist oli „Kiki“ (1966). “Merehundi jutud” (1984) on tõlgitud ka saksa ja inglise keelde ning saanud veel järjegi - “Merehundi jutud” II (1993). 1989. aastal ilmus lasteraamat „Tilleprintsess. Lood väiksuse suurusest“, 1996 „Sõrmkübarasõdur“, 1997 „Konnaoja Kusti“ ja 1999 “Kolm kanget sõpra”. Voldemar Miller sai loomingu eest aastatel 1989-1991 Eesti algupärase lastekirjanduse auhinna „Nukitsamees“ ja ta on 1994. aastal kantud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimistusse. 2008. aastal ilmus Jaak Urmeti koostatud Voldemar Milleri lastejuttude kogumik „Kodu kõige kallim“, kuhu on koondatud mitmel pool lasteajakirjades ja kogumikes ilmunud jutud ning varem ilmumata käsikirjad. Koostaja arvates on Milleri lastelood väga sisutihedad, filosoofilised ja õpetlikud.

Voldemar Millerile on antud F. Puksoo auhind (1991), Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Avatud Eesti Fondi elutöö preemiad (1996 ja 1997) ning Riigivapi IV klassi orden (1996). Voldemar Miller on valitud Eesti Arhivaaride Ühingu (1989), Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (1991), Eesti Koduuurimise Seltsi (1998), Eesti Muinsuskaitse Seltsi jt. auliikmeks.

Voldemar Milleri 100. sünniaastapäeva puhul korraldas Eesti Kodu-uurimise Selts mälestuskonverentsi „Teenäitaja allikate juurde. Voldemar Miller – 100“. Juba eelmisel päeval oli käidud Metsakalmistul, et Voldemar Milleri (7. veebruar 1911 – 26. aprill 2006) haual küünlad süüdata. 8. veebruaril avati Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalis näitus “Voldemar Miller 100”, kus väljas fotosid, käsikirju ja dokumente Voldemar Milleri rikkalikust isikufondist, mida säilitatakse Rahvusraamatukogus, samuti Voldemar Milleri koostatud raamatuid ja tema avaldatud artikleid. 10. veebruaril meenutati Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi koosolekul Voldemart Millerit. Saaremaal hakatakse aga suure saarlase ja Õige saarlase aunime saanud Voldemar Milleri 100. sünniaastapäevas tähistama siis, kui veed lahti läevad.

Peep Pillak

Eestlased Eestis

TRENDING