Volli veste # 3 2016
Följetoni vajadus

Kui inime naljast aru ei saa, siis pole ka temaga mõtet vaielda. Saan aga hästi aru, et igal naljal oma koht, sauna ja söögilauda mõni ei sobi, kirikusse veelgi vähem. Ja iga abielumees teab, olgu tal kui hea naljasoon, et mõne inimesega villast visata alati ei sobi, nõustumine on ikka helgem kesktee.

Eks ju selle tõttu oleme kaua följetone nautinud. Ajakirjanduses juba Aleksander Teise suure venestamise ajast saadik, umbes 130 aastat. See seletab ka natuke, miks mina, vagur nagu tahaks olla, julgen vahest kuklastepessa susata. Mine tea, sipelgakaru saab vähemalt süüa.

Eeskujuks näiteks õp Jaan Lattik, Karula mees, seega peaaegu oma poiss, oskas kirikumehe ametit ja huumorit ülihästi tasakaalus pidada. EÜSi vanades „Sirvilaudades” oli tõsisema tasakaaluks ka vahel muigama panevat, nii nagu kadunud õp. Edgar Heinsoo kunagi näitas. Siis oli stiil eeskujulik, õpetlik, nüüd aga internetist loetuga arvestades, pole küll piire. Need ploogid ajavad vahel herneks hirnuma.

Paguluses oli väga häid vestemehi. Ehk ka naisi, iga nime ei teagi, kuna peale Lattiku on suurem osa följetoniste varjunime all esinenud, arusaadavalt. Kuigi nii õndsas Meie Õlus ja vagusas Vanas Eestlases ilmus neid tihti, oli viimasel ikka suurem ülekaal. Kes ei mäleta Villu vesteid, või Välgu Mihkli mõlgutusi? Pedestri Jaan kirjutas vist mõlemale, ei mäleta. Teised vägevad vaimukad vestevorpijad olid Reseda ja Carramba, ka Meie Õlu kauaaegne toimetaja ja ta vend harrastasid seda vormi.

Kuidas siis mina sattusin torkima ja aasima (viimased kaks sõna on muide, Kertu suust, sajatab ikka, kui ma ilmale ilusamat, vähemalt naljakamat palet tahan anda)? Süüks see, et Meie Õlus vesteid ilmus harvemini. Võtsin julguse rindu, ja tasakaaluks VE’le kirjutasin siis nii, nagu tuju tuli, mõte kerkis.

Kui lehed ühinesid suskas Karla kärmelt karguga toimetuseukse prakku pakkumise kalendrilehti vorpida, nädaliti. Nüüd, et Karla on pinsil, julgesin pakkuda hädisemat huumorit. Kuid et ma nii loov ei ole kui Karla, sama sagedust ei saa lubada. Ja egas Kertule eriti ei meeldi, et ma tast kirjutan, ta tunneb mu väljendusi hästi. Ja egas tal paremat pole teha kui ristsõnu lahendada, kõrval on ju veste!

Palve aga teile, hääd lugejad. Tehke ikke pahandusi, rumalusi edasi, siis on materjali millest vestelda. Mujal maailmas midagi naljakat eriti ei juhtu, aga eestlane ju teab hästi kahte asja. Kuda teist kiusata kas trükis või seljataga ja skandaale tekitada. Muidu poless följetonid kunagi meie hulgas menu leidnud, eks ole?

Järgmise korrani, Teie
VABARNA VOLLI

Märkmed: