Igavene iga

No sellist asja küll ei ole, kui võtta sõna igavene üks tähendus. Selline elu on ainult taevariigis, kui Peltsebubi impeeriumisse ei saadeta. On ju aga sõnal teine tähendus – sõimusõnana. Nigu sa igavene siga. Ja nigu teame, on igal seal mitu viga. Eluiga aga, too mis meile rõõmsast sünnist antud kuni kirstu asetamiseni, on vananedes oma pahedega, nigu kõik teame.

Kui noorena olid mees nagu metsapull, rammu, laulu ja lustakust täis, siis vanuigi tuleb küll vahel mõte, et miks see korpus ometi vastu ei pea. Kuid kuna teame alternatiivi, siis kuuleme tohtri manitsusi, neelame üha rohkem rohte ja langetame isegi liikumise kohta otsuseid, mida paremates aastates kunagi ei teinud. Näituseks pimedas kusagile sõitmine jääb ära. Ka tormis ja marus. Lihtsalt ei julge usaldada neid reflekse. Ega silmi.

Ka lehelugemist peab teatud ettevaatusega ette võtma. Eriti neid viimaseid lehekülgi, kus saame teada, kes me semudest, nende küljeluudest on Liiva Hannuse poolt tähtede taha kutsutud. Mõni kaugelt liiga noorelt.

Aga mis see Harju keskmine, antud aastate keskelt läbi arv, ikka tähendab? Ületad selle künnise, ei julge enam miskitki teha. Meil on ju selleks vanurite huvides hooldekodud – kuid katsu sa sinna kirja pandud saada! Eriti, kui on mingi ebameeldiv terviseviga juures.

Kadunud ämm alati ütles, et viigu teda vanadekodusse ainult siis, kui ta mõistus enam ei jaga. Julgesin küsida, et kuidas me seda peame määrama. Vastutasuks sain mitte ainult kurja pilgu osaliseks, aga mõneks ajaks ka tema einelauast pagendamise. Mis oligi vahest hea, kuna kullakesele maitses korraliku eestlasena liialt magus ja soolane ning teame, kuidas need tervisele käivad. Ehk ämmamamma pikendas nii mu iga, mine tea.

Lehest ei pea aga ainult surmakuulutusi lugema. Mõnuga sain teada, et EV100 on käivitatud, no see on alles juubel, mida hinnata. Õieti on see ju meie rahva kolmas juubeliarv, esimesed – 50 ja 75 – saab kuidagi kõbusalt ära kannatada, aga seda viimast vaid vähesed näevad. Ja harva hea tervise juures.

Oli seega imeks lugeda, et siin riigis elab üks daame, kes väidab enese 120-aastase olevat, kuid kuna dokumente polevat, siis teda ametlikult maailma vanimaks ei saa tunnistada. Proual olevat sugulaste jutu järgi hea tervis, kuidas see nii auväärses eas saab võimalik olla, on minule müstikaks. Poole nooremaid on vikatimees selle eluka, vähjaga, ära viinud. Ja temale ei lähe korda, kui tahad, noh Maarjamaa vanuseks saada.

Sellegipoolest pole vingumisest kasu, kui selle igavese iga paharetid välja ronivad. Ja üks neist on igavus. Lollikastis on rämps, uudised mujalt on pea alati halvad ja lugeda ka enam eriti viitsi muud kui meelejahutust, kuna mõtelda see vana kolu eriti enam ei taha. Peale selle peale, et kui päike paistab, vihma ei saja, on ikka hea elada, kui väsimus varakult sängi ei vii. Kust ärgates võib ohata – veel üks päev antud ja mis sellel saakski olla viga?
VABARNA VOLLI

Märkmed: