Teate, siin suurlinnas pole mitte vaid naisepidamine ülemõistuse kallis, aga ka plekist pruudi, või terasruuna toitmine. Kindlustus üksi on absurd; kaeraga aga automobiili toita ei saa. Too bensiin on hirmkallis, milleks seda kulutada? Fordi parkimine läheb samuti kalliks.

TTC, ühistransport, on ebameeldiv, nagu vist igas linnaski. Higised, haisevad ühiskunded, kes trügivad selga on ikka ühiskonnaliikmed. Neid tuleb taluda. Kuid nautida nende juuresolekut on pigem piinaks. Kortel viina ette, enne selliste taolistega liikumist, on aga minu eas paljuks.

Mul veel kõbusad jalad all, olen otsustanud dauntauni, südalinna kondiauruga liikuda. Vana-Andrese kirikusse jõudmine vajab kahte tundi – kuid kui päike paistab, ilm leebe, siis see eriti ei sega. Parem, kui bussi, trammiga madistada.

Kuid kuramus: Kertu peab alati automobiiliga liikuma. Ei talle tule ettegi, et saaks jala või bussiga kuskilegi jõuda. Ning kes peab roolis olema? Ikke vanamees. Oleks veel, et saaksime aukpeasonsuliga kokku, ja selleks peab olema soeng ning kõik sellega seotud tipp-topp. Ent ei. Kertu kartuseks on et ehk kohtab veel tuttavat, kes paneb tähele ta hilpudevaesust, seda, et soeng vajab kohendamist.

Häirib enam see, et Kertu enam ei luba mulle omapeadliikumist. Mida ta ometi kahtlustab? Egas ma neid kondibukette hakka klõbistama, ei oska isegi enam, õigemini ei viitsi. Kuid linnaluba on erakordne asi, ikka kahas peame liikuma.

Minu arust sellega arvestades, kuidas hernesupisööjad seal Kuubekis on asjad paika paigutanud, tuleks sätestada mingi seadus, et küljeluu jäägu koju, kui vanamees tahab kirikus käia. Topeltnuhtlust pole tarvis, ja seniks kui kondimootor funksib ei hakka mina ennast sandistama kas autoteedel või ühistranspordil. Kertu käratab kindlasti, et mul puudub poliitkorrektsus, aga sellega olen juba aastakümneid harjunud.

Teie
Volli

Märkmed: