Reed, rattad, rangipuud, oi need kallid küljeluud! Kui me noorest peast ainult teaksime, kuidas armastus, mis ei näe kallima silmas pindugi, peegeldab vaid vanuigi palke. Seda vaid siis, kui oled kaunimast ja targemast soost. Heietasin hiljuti naabrimehega juttu. Kas me noortena kunagi nägime ette seda, et magame mitte väljavalitu embuses vaid hoopis eraldi sängis? Aita enam ei saadeta, aga keldrisse küll, kui eriti hullusti on läinud. Ei, vanadus toob ehk arusaamist, isegi teatud mugavusi, kuid samas ka raskusi mida poleks iial ette aimanudki.

Võtame kasvõi huumorisoone. Kuidas see mu Kertu silmadest ja suunurkadest oskas kaduda jäljetult, nagu tina tuhka? Vanasti lõkerdasime koos naerda; nüüd rääkivat vanamees vaid rumalat või, hullem veel, habemega juttu. Kertule kunagi meeldisid mu nooruse koerustükid, nüüd olen vaid vana peni, keda kohe kuuti kamandatakse. Pontul vähemalt oma katus, oma majakene, Kertu kuningriigis aga käib kõik vaid tema reeglite järgi.

Ostime koos elamu, ilusa väikse maja, mida ümbritses suur lilleaed, laulsime seda laulugi koos. Kui siis oli see hurm, siis nüüd on elu temaga riimsõna, mida vahest ootangi. Ja maja ning aeda nagu norras hoida, oi jeerum, kuidas Kertu paugub kui midagi on korrast ära. Mina temaga riidu ei soovi minna, küll aga Kertu riidleb kui on tarvis lehti lilleaiast riisuda, kõnniteid luuaga puhtaks pühkida, varsti talvist lund labidaga kühveldada. Nüüd on laulusõnad hoopis reha, labidad, vana luud…

Ja mida vanemaks kallis Kertu jääb, seda rohkem tulevad kasutusele aadelrahva sõnad. Bürstiga, mitte luuaga tuleb parketti, mitte põrmandat pühkida. Slohviga mitte voolikuga lilli kasta. Roose stokkidega, mitte keppidega toetada. Neid sõnu pruukis ka vanuigi mu kadunud ämm, kes oli Tartu Roosinuppude kooli tõusikutepaberitega kiitusega lõpetanud.

Kui vanasti seisis luud uksepiida kõrval, tähendas see, et uks oli lahti aga kedagi tares polnud. Oldi põllul, metsas, sepa pool. Nüüd aga tähendab see strateegiline bürsti asetus seda, et vanamees, lehti tuleb driveveilt pühkida. Ja luud peab uhke olema, mitte selline mida ise olen sidunud, see sobib vaid kottidzisse. Eks uues riigis uus keel kah juurdund kallile külge. Õnneks ämma lõusta pole ta veel läinud.

Ja-jah luud-kondid nagu vanalell tihti ägas, kui vanus andis tunda. Minule on aga poolnaljaks, et luud, eriti kui ta küljeluu käest mu turjale langeb, käsuga verandat (Kertu sõna, minu arust on see vaid rõdu) pühkida on mu kontide valu põhjuseks. Too vaimne valu, mida küljeluud meile mehenässidele päevast-päeva kingivad on aga hoopis teine laul. Sõnu noorena ei tundnud, aga oleks ma reede, rataste, rangipuude juurde jäänud, ehk siis olnuks ka elu natuke magusam, kui nüüd.

VOLLI

Märkmed: