„Eesti ja Läti vahelised sõbralikud ja tihedad suhted põhinevad nii geograafilisel ja ajaloolis-kultuurilisel lähedusel ning ühistel välispoliitilistel eesmärkidel kui ka edukalt areneval kaubavahetusel ja turismil,“ seisab Eesti Välisministeeriumi võrgulehel.

Ometi kinnitasid ajakirjanik Anvar Samost ja Läti välisministeeriumi büroojuhataja Andris Razāns aasta tagasi avaldatud raportis, et sõbralikest suhetest hoolimata ei tea eestlased kuigi palju naaberriigi asjadest ega usu eriti ka eestlaste-lätlaste sarnasusse. „Läti on liiga paljudele eestlastele kauge ja vahel ka negatiivne näide. Eesti on paljude lätlaste jaoks positiivne eeskuju, kuid seda teadmist on emotsionaalse barjääri tõttu keeruline aktsepteerida,“ öeldakse kõnealuses raportis.

Võnnu lahing kui emotsionaalne barjäär?

Raporti autorid ei täpsusta, mida nad täpselt mõtlevad emotsionaalse barjääri all. Vastastikuse usalduse tekkimist ja sügavamat koostööd takistavatest teguritest nimetavad nad erinevaid poliitilisi tavasid, asjatundmatuid, vahel isegi ülbeid hoiakuid, omavahelist konkureerimist, väheseid kontakte jm. Seejärel meenutatakse ühise võidupüha tähistamise nurjunud plaani Cēsises (Võnnus) 23. juunil 2009. Võib-olla on just ajaloolise Võnnu lahinguga seonduv emotsionaalseks barjääriks Eesti-Läti suhetes, millest eriti ei taheta rääkidagi?
Valters Ščerbinskis käsitles sama teemat artiklis „Võnnu lahing, eestlaste ja lätlaste suhted. Vaade Riiast“ (Sirp, 19.06.09). „22. juunil 1919 toimus Läti Iseseisvussõja käigus Vidzemes Võnnu (Cēsise) linnas lahing, mis tõi sõja käiku olulise pöörde. /…/ Sel pöördehetkel mängisid olulist rolli eestlased. Eesti sõjaväe osalust ja positiivset tähendust ei ole iseseisvas Lätis keegi kunagi eitanud. On muutunud vaid kontekst ja välja öeldud (või maha vaikitud) tunnustuse määr,“ loeme kirjutisest.

Voldemar Kures edastab raamatus „Seitsme lukuga suletud raamat“ viimase Eesti sõjaeelse saadiku Hans Rebase mälestusi Lätist. Sealt selgub, et tollane Läti president Karlis Ulmanis, kes kutsetest hoolimata ei külastanud kordagi Eestit, ei suutnud andestada ega unustada, et Läti iseseisvuse sünd toimus Eesti abiga. „See oli sapp tema hinges. Ulmanis oli arvamusel, et sellega oli ränk eksitus tehtud ja et Läti oleks niikuinii iseseisvunud, teisel teel,“ meenutab Rebane. Need mälestused toob omakorda ära Eesti eelmine suursaadik Lätis Jaak Jõerüüt oma raamatus „Muutlik“ (2010). Ta lisab huvitava loo 2009. a märtsist, kui Eesti saatkonda toodi dolomiidist mälestuskivi. 1928. a Tallinnas valminud kivi oli leitud Riias ühest lammutatavast majast. Sellele on raiutud ladinakeelne pateetiline tekst, mis annab au eestlaste ja lätlaste relvavendlusele. Ehkki Riia vennaskalmistul oli omal ajal eraldatud mälestuskivi paigaldamiseks koht, ei viidud seda sinna. Jõerüüt kirjutab: „Ma tahaks tõesti teada, kas saadik Rebase viidatud Läti presidendi Karlis Ulmanise vastumeelsus eestlaste vastu ulatus ka haudade ja mälestuskivideni.“

Väikeste lahkhelide võimendumine


Ščerbinskis kirjutab, et tänu eestlaste abile lõppes Võnnus sakslaste põhjustatud vastasseis sakslaste endi purustamisega. Ta tõstab ajalookirjeldustest esile Eesti sõjaväe olulist rolli ja mainib läti sõjaväe suhteliselt tagasihoidlikku osalemist Võnnu lahingus. Ščerbinskisel sõnul on aga „ebameeldiva mälestusena kangelaslike eestlaste lahingutest Põhja-Läti vabastamisel rahva mällu ja mitmetesse dokumentidesse jäänud Eesti sõjaväe rekvisitsioonid ja tsiviilelanikele tekitatud kahju“. Kui eestlased panid Lätis tõesti toime midagi röövretke taolist, siis pole ime, et lätlased ei hinda mitte eriti kõrgelt Võnnu lahingut.

Lisaks Võnnu lahingu erinevale tõlgendusele valas Eesti-Läti suhetesse õli tulle ka 1920. a puhkenud piiritüli segaelanikkonnaga Valga üle. Riiklikul tasandil oli samuti mõningaid ebakõlasid ( eesti vähemus Lätis ja läti vähemus Eestis; samuti ka liivlased Lätis; ikka seesama eesti sõjaväelaste tegevuse alahindamine Võnnu lahingus, mis peegeldus ka diplomaatilises kirjavahetuses jm). Kõige selle tõttu polnud kahe riigi suhted tol ajal eriti soojad. Et aga samal ajal jooksid liiva Balti riikide laiema liidu loomise katsed, jäi Lätile üksainus arvestatav liitlane – Eesti. Ometi ei realiseerunud see loomulike liitlaste potentsiaal 1920.-30ndail tegelikkuses. Ščerbinskise hinnangul olid siin põhjuseks väikesed võimendatud lahkhelid, sh ka Eesti sõjaväe rolli erinev hindamine Läti vabastamises.

Jah, suur hulk Eesti sõjaväelasi on saanud Läti tähtsaima sõjalise autasu – Lāčplēsise sõjaordeni, kuid Ščerbinskise sõnul levivad Lätis endiselt jutud, et eestlased nõudsid omal ajal Lätilt liiga palju. „Eestlased võtsid ära Valka, eestlased ei lubanud Lätiga liita lätlastega kompaktselt asustatud Laura kolooniat Petseri maakonnas, rääkimata Ruhnu saarest,“ kirjutab ta.

Uldis Ģērmanis kirjeldab oma paguluses ilmunud raamatus „Läti rahva elurada“ positiivselt eestlaste ja lätlaste koostööd Iseseisvussõja ajal. Riia ja Tallinna vahel 1919. a algul sõlmitud kaitselepingu kohta kirjutab Ģērmanis, et „nii parandavad muistsed vaenlased lätlased ja eestlased oma esiisade vigu ja ühinevad saatuslikul hetkel relvavendluses“.

Siia võiks lisada, et eriliselt liitsid eestlasi ja lätlasi okupatsiooniaegsed repressioonid ja ühised kannatused. Siis minetasid oma tähtsuse kunagised väikesed ajaloolised lahkhelid ja hakati tihedamalt suhtlema – mis sellest, et vene keeles! Paljud leidsid saatusekaaslaste hulgast endale sõpru, mille ülevaks lõppakordiks oli Balti kett. Sama tendents ilmnes (ja ilmneb) ka paguluses baltlaste ühisürituste näol. Võnnu lahingust möödunud 92 pikka aastat on aidanud siluda ebakõlasid Eesti-Läti suhetes ja viinud parema üksteisemõistmiseni.

Märkmed: