1919. a. juunis seisid eestlased Võnnus (Cesises) vastamisi balti aadliga. Eesti väed ja sakslastest koosnev Landeswehr põrkusid esimest korda kokku Võnnu väljadel juba 5. juunil. Liitlaste nõudel kehtestati 10. juunil vaherahu, mis pidi kestma kuni 20. juunini. 19. juunil rikkus Saksa pool seda rahu ja lahingud algasid taas.

Võit ei tulnud kergelt

Lahingud Võnnu all olid rängad. 9.–23. juunini kaotasid Eesti väed langenutena 7 ohvitseri ja 103 sõdurit, haavata sai 9 ohvitseri ja 270 sõdurit.

Sakslastel oli 6000 võitlejat, 350 kuulipildujat, 52 suurtükki; Eestil 8000 võitlejat, 270 kuulipildujat ja 37 suurtükki. Eestlased lõid baltisakslastest koosnevat Landeswehri ning viimasega liitunud kuulsat Rauddiviisi veenvalt ja kiirelt, pälvides sellega üldise rahvusvahelise tunnustuse ja imetluse.

22. juunil lõpetasid sakslased vastupanu, ööl vastu 23. juunit andis Saksa ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz taganemiskäsu. 23. juuni hommikul hõivasid eestlased Võnnu. Samal päeval teatas diviisiülem Ernst Põdder: “Täna kell 8.30 on soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu (Valmiera) linna ja tema ümbruse oma alla võtnud… Palun korraldus teha, et saadud võidu puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakondades saaks lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud.”

Vabadussõja ja Landeswehri sõja võitmine sai teoks mitte üksnes isamaalise meelestatuse, vaimustuse ja vabaduseiha läbi, vaid peamiselt seetõttu, et osati ning suudeti professionaalselt ja kaasaegselt võidelda.


Ajaloolased vaidlevad siiani selle üle, kui reaalne (või ebareaalne) oht Eesti uueks koloniseerimiseks sakslaste poolt tegelikult oli. Samas sütitas võimalus igipõlisele vaenlasele vastu astuda eestlastes suure emotsionaalse vaimustuse ja ennenägematu ühtsustunde – oli saabunud magusa kättemaksu hetk 700-aastase alandava orjuse eest. Mõned ajaloolased on ka öelnud, et Võnnu lahing oli kahetsusväärne viga ning et Eesti ja Saksa väed oleksid pidanud ühinema ja pöörduma itta, et kukutada savijalgadel seisev Vene punavalitsus. Kas sellest aga tollal midagi välja oleks tulnud, on iseküsimus. Tagantjärele tarkus võib pakkuda küll kasulikke õppetunde, aga ajalugu me muuta ei saa.

15 aastat hiljem

Möödus 15 aastat ... Kui riigikogu saadikud 1934. a. pühade ja puhkepäevade seaduse muutmist arutasid, ei vaidlustanud võidupühale riigipüha staatuse andmist keegi, aga - kummaline küll - peamiseks argumendiks oli siin hoopis suveilm. Toonases riigikogus talumehi esindanud kindral Johan Laidoneri staabiülem Jaan Soots ütles, et “külv on selleks ajaks lõppenud ja talunikud saavad endale vaba päeva lubada“. Kuid seadusandjatel oli nähtavasti teinegi eesmärk: jaanilaupäev ja jaanipäev olid ajapikku kujunenud “logelemise ja jooma pühadeks”. Nüüd soovis Eesti riigivõim olukorda muuta nii, et võidupüha fookusesse tõstmine sunniks unustama taunimisväärseid kombeid ja kasvataks rahvuslikku ühtsust. Päevalehe toimetaja Harald Tammer kirjutas 22. juunil 1934: "Kogu rahva võitlusvõimsa generatsiooni üksmeelne jõukokkuvõtt oli see, mis meile tõi võidu Võnnu all. Üksmeele tulukuse võrratu ja õpetliku demonstratsioonina peab Võnnu lahing jääma ka meie ja tulevaste põlvede mällu." Rahva üksmeel saavutaski emotsionaalse kõrgpunkti 23. juuni õhtul 1934, kui traditsioonilised jaanituled muutusid korraga võidutuledeks. Selle päeva poliitilis-sümboolne tähendus oli (ja on) võrreldav 24. veebruari omaga.

Jaanipäev ja võidupüha kui murdepunktid

Eesti riigipea Konstantin Päts ütles oma läkituses 23. juunist 1936: "Iseseisvuse võitlus oli Eesti suurim rahvuslik ühisakt. 23. juunil, Võidupühal, pühitseme Eesti rahva liitumist rahvuseks, ühise tahte tagasitulekut, Eesti rahva moraalset uuestikujunemist, mis sai alguse Vabadussõjas.“

See, mis 13. sajandil ebaõnnestus rahvusliku üksmeele puudumise tõttu, läks lõpuks korda 700 aastat hiljem. Küsimus on, kui paljud tänased noored eestlased võidupühast ja selle ajaloost üldse midagi teavad. Juhuslikud küsitlused näitavad, et kahetsusväärselt vähe.

Tuntud muistendis ulatavad Koit ja Hämarik teineteisele jaaniööl käe; nad ei lase seeläbi aasta lühimail ööl pimedusel võimust võttagi. Niisamuti kohtuvad igal aastal võidupühal Eesti minevik ja tulevik, andes valgusele võimaluse valitseda. Võidupüha tähtsust meie rahva ühendajana ja vabariigi ajaloolise alusena on võimatu ülehinnata. Võnnu lahing määras Vabadussõja saatuse ja sealtkaudu meie riigi tuleviku.


Aga taas on Eestis aasta ilusaim aeg, sõnajalad õitsevad ja ööbikud laksutavad väsimatult. Jaanipäev (nii nagu ka 87 a. tagasi toimunud Võnnu lahing) on teatud mõttes pöörde- ja murdepunkt, mis juhatab sisse lühikese, imekauni põhjamaise suve. Paljud siinsed rahvuskaaslased lähevad tänavugi seda nautima. Valgete ööde tõmme on tugev.

Eestis on viimased 13 aastat olnud ilus traditsioon -jaanituled süüdatakse võidutulest. Kas pole meeldiv tava seegi, et võidupüha paraadid toimuvad igal aastal erinevas Eesti linnas? Tänavune mereparaad Saaremaal tõotab kujuneda eriti imposantseks.

Põline jaanitulede põletamine ja uuem, võidutule süütamise tseremoonia on juba kenasti lõimunud kokku avara sisuga rahvuslikuks traditsiooniks. Ühenduses ja üksmeeles peitub jõud ka aastal 2006, kõigi poliitiliste lahkarvamuste, tülide ja mudaloopimise kiuste. Loodetavasti ollakse üksteise vastu sõbralikud vähemalt jaaniööl, sest tuli soojendab ja ühendab selle ümber istujaid. Riiukukkedel pole seal tõesti kohta.

Head võidupüha ja jaanipäeva teile kõigile, lugupeetud lugejad!

Märkmed: