PIRET PERT
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna pressinõunik ja Noorte Sotsiaaldemokraatide peasekretär Võrdsetele võimalustele mõtleme tavaliselt siis, kui meie endi või mõne lähedase õigusi mingil moel piiratakse. Tegelikult on ühiskonnas palju selliseid sotsiaalseid gruppe, keda diskrimineeritakse iga päev kas rahvuse, kultuurilise identiteedi, religiooni, soo, vanuse, sotsiaalse staatuse või näiteks kehakaalu alusel.
Võimalusterohke Eesti Kui jagada ühiskonnad laias laastus kaheks, siis võib neid vaadelda kasti-
versus redelisüsteemidena. Kastisüsteem tähendab seda, et sa sünnid ilma teatud staatusega ja sellega lähed sa ka hauda. Kui sa sünnid vaeses peres ja sinu esivanemad on tänavakaupmehed, siis suure tõenäosusega ootab ka sind samaväärne saatus. Diskrimineerimine on ühiskonda juba oma olemuselt sisse kodeeritud. Redelisüsteem on indiviidi tasandit arvesse võttes lootustandvam. Sellises ühiskonnas on võimalik piltlikult öeldes ühest kastist teise liikuda. Eesti pakub „liikumis“- ja valikuvõimalust. Me oleme sellega harjunud ja peame seda iseenesestmõistetavaks. Ometigi ei puudu ka sellises ühiskonnas diskrimineerimine, kuid me ei pruugi seda endale igapäevaste situatsioonide taustal teadvustada. Ja selline süsteem toodab eriti salakavalalt kodanikke, kes oma edu nimel kasutavad võrdsete võimaluste vähendamiseks ära kellegi rahvust, vanust või sugu.
Pealinn pole terve Eesti Ma olen noor inimene, kuid oma lühikese elu jooksul elanud neljas Eesti linnas – Rakveres, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Tallinnas on lausa eluliselt vajalik olla edukas ja kõige parem. Eriti nendel, kes tulevad mõnest väiksemast Eesti linnast. Sest osade tallinlaste jaoks on kõik väljaspool pealinna perifeeria ja sealt tulnud inimesed „maakad“. Ja sellest „maaka“ staatusest väljarabelemine ühel hetkel valusalt kätte maksabki. Kõike (see tähendab raha) justkui on, aga mitte kunagi piisavalt. Ja mitte kunagi pole piisavalt hästi, sest naabril (kolleegil) on ju paremini. Ja alati on see hirm, et keegi sulle meelde tuletab, et sa oled näiteks Viljandist, Pärnust või Tartust. Surve olla edukas on võtmesõna. Kõrgemat seletatakse madalama kaudu. Inimesed liigitatakse pragmaatikuteks ja emotsionaalselt tasakaalututeks ja materialistlik ühiskond peab normaalseks ning tõsiseltvõetavaks neid esimesi. Selline sotsiaalne surve tegelikult toodab diskrimineerijaid. Sellepärast on äärmiselt oluline, et regioonidevaheline erinevus poleks märkimisväärselt suur. Et need inimesed, kes ei ole sündinud pealinnas, ei peaks pelgalt selle fakti pärast ja vahendeid valimata, rügama.
Kes tagab võrdsed võimalused? Kes neid võrdseid võimalusi siis peab tagama? Riigikogu liikmed, tööandjad? Siinkohal tuleb igaühel vaadata peeglisse ja näha ennast eelkõige Eesti kodanikuna, kes soovib ühiskonda, kus poleks eemaletõugatuid lihtsalt seepärast, et missivõistlustele ei julge minna naine, kes pole piisavalt pikk ja sihvakas ja et töökohtadele julgeks kandideerida ka inimene, kes on aheldatud ratastooli. Praegu on avalik väitlus eelkõige naiste ja meeste vahelise võrdsuse tagamise ümber. Jah, see on tõsi, et naised saavad reeglina samal tööpostil olles vähem palka. Aga millegipärast räägitakse palju vähem sellest, et kohvikusse minnes eeldatakse, et toidu eest maksab mees.
Mida ma sellega öelda tahan? Ikka seda, et on asju, mida esmapilgul ei näe. On diskrimineerimist, millele igapäevaselt ei mõtle.
Võrdsed võimalused – mida see siis tegelikult tähendab? Seda, et muutumine tolerantsuse poole algab suhtumisest. Võrdsed võimalused eksisteerivad ennekõike meie peas ja alles siis must-valgel seadustes või mõnel muul tähtsal paberil.
