AR
Prantsuse keelest on kujunenud tuntud väljend: Mida rohkem muutusi, seda rohkem jääb samaks. Nii võiks kirjeldada Eesti Korporatsioonide Liidu egiidi all toimunud võrkpallivõistlust Toronto Ülikooli Scarborough
campuse suurvõimlas veebruari 1. päeval.
Turniiri lõppedes kostis võitjate esimängija huulilt: ,,Täitsa üllatav! Ootamatu! Me ei olnud kohapeal kõige parem meeskond.” Sellist malbet eneseväljendust vist pole spordimaailmas kunagi esitatud, eriti ajastul, kui olümpiavõistlustele tormavad siinse maa talisportlased hoopis hüüdega: ,,Vallutame poodiumi!”
[imgt="pics/2014/02/41415_001.jpg", thumb="pics/2014/02/41415_001_t.jpg", w="480", p="center", c="Suruja (korp! Sakala) ja kaitse (EÜS).Pall otsib maandumiseks veel pinda.
foto AR"
Mis aga juhtus eestlaste kohalikul spordivõistlusel ida-Torontos?
Hakkame peale mitte algusest, vaid teisest otsast – turniiri lõpust. Üheksa mängijaga tugevaim meeskond oli kohal, kus ta pidi olema – finaali viimases mängus. Isegi juhtivalt. Vastasmeeskonnas hingeldasid neli väsinud keskealist meest. Kes võitis? Mis võitis?
Oli see kavalus? Taktika? Strateegia? Elutarkus? Võimalik. Aga tegeliku vahe tegid kaks tütarlast!
Lugu on selline, et sportlastele sünnib ka lapsi. Ja kui isad väsivad, toetab neid järelkasv. Ka võistlusväljakul.
Turniiril oli esindatud neli akadeemilist organisatsiooni: korp! Vironia (kahe meeskonnaga), korp! Sakala, korp! Rotalia ja Eesti Üliõpilaste Selts.
Peale nende, oli kohal Kalevi Spordiklubi Jõekääru võrkpalli ,,Laagripoisid”, sel aastal juba pikemaks kasvanud ja tugevamaks kujunenud koolipoisid, kelle emad olid julgustuseks (või autojuhtidena) kohal. (Pikemalt Eesti Elu 7.veebr.paberlehes)]
