Lugemisteater „Ilutuli“ tutvustas Toomas Vint'i lühiproosat

28. oktoobril toimus Tartu College'is Kunstikomitee järjekordne üritus. Lugemisteater „Ilutuli“ pakkus publikule Toomas Vint'i loomingut. Etenduse „Tantsud Mozarti saatel“ lavastajaks oli Aarne Hans Vahtra, valgus ja varjuteater Vaado Sarapuult, muusikalised improvisatsioonid maestro Armas Maistelt. Lavastuses esinesid Killi Mirka, Eda Oja, Ellen Valter, Veikko Kalep, Laas Leivat, Mart Pikkov ja Eerik Purje. Samal ajal oli võimalik tutvuda noore eesti kunstniku Eva Oja maalidega.

Teatan lehe lugejatele kohe alguses, et järgnev kirjutis ei ole kahjuks mitte „eerikpurjelik elegantne essee“, vaid allakirjutanu isiklikud muljed. Ehkki Lugemisteater on tegutsenud Torontos juba peaaegu 2 aastat, oli minule selle külastus esmakordne ja ma ei kahetse, et läksin.

Saal oli avatud juba kell 6 õ, tund enne etenduse algust, et oleks aega tutvuda kunstinäitusega. Lugemisteatril on ilusaks tavaks iga sõnaline lavastus siduda kunsti ja muusikaga, et pakkuda elamust publiku kõikidele meeltele. Seekord olid välja pandud noore Toronto kunstniku Eva Oja (Eda Oja tütar) maalid. Muusikalisi vahepalu pakkus kuulus maestro Armas Maiste.

Olin Evast varem lugenud Eesti Elust, kuid mitte ta töid näinud. Kunstnik oli ise kohal ja lahke jagama seletusi oma taieste tehnika ja saamisloo kohta. Eva on ainult 17-aastane ja õpib Leaside Collegiate'is ning kavatseb pärast keskkooli lõpetamist jätkata kunsti õppimist. Seekord oli välja pandud 12 pilti, mis valminud viimastel aastatel kas koolitööna või harrastusena. Eriti jäid meelde 4 kirevat akrüülmaali Tallinna seeriast. Õnne ja edu noorele kunstijüngrile!

Enne sõnalavastuse algust oli rahval võimalus ekraanil nautida videoülevaadet Toomas Vint'i maaliloomingust. Seda korraldas Vaado Sarapuu. Kõrgekvaliteediline video ja võrratud maalid paelusid sedavõrd, et ei saanud ekraanilt silmi pöörata. Kunstniku meelismotiiviks näivad olevat pargivaated, kus vahel ka inimfiguure. Üks minu tuttav ohkas, et tal oleks väga raske teha ostuvalikut, sest kõik maalid on samavõrd ilusad. Olen temaga nõus. Kindlasti teatakse, et Toomas Vint'i abikaasa Aili Vint on samuti üks silmapaistvamaid tänapäeva kunstnikke Eestis. Ka Toomase vend Tõnis ning õde Maara on kunstnikud. Andekas perekond.

Olin palju kordi varem näinud Toomas Vint'i kunsti nii raamatutes kui ka näitustel ja seda alati imetlenud, kuid polnud tuttav tema kirjandusliku loominguga. Nüüd avanes ka selleks võimalus.

Kava algas võrdlemisi täpselt kell 7. Poodiumil grupiti asetatud toolid, kesksel kohal väike laud kirjutusmasinaga, taustaks valge lina. Esinejad võtsid sisse kohad ning pärast lavastaja Aarne Vahtra lühikest sissejuhatust alustas Laas Leivat palaga „Kuidas ma siiani elanud olen“. See tutvustas kuulajaid, keda oli vähemalt poolsada, Toomas Vint'i sünniloo ja elukäiguga. Kunstnik sündis Tallinnas 5. märtsil 1944, õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat, kirjutama hakkas sõjaväes. Ta on avaldanud seni 9 novellikogu, 8 romaani (üks on ilmumisel) ja on tunnustatud maalikunstnik.

Järgmine pala „Abikaasa“ oli esitatud peamiselt Eda Oja monoloogina, väiksemate vahelugemistega teistelt esinejatelt ning varjuteatriga sobivates kohtades, rõhutamaks loetut ning mõjutamaks publiku meeleolu ja kujutlusvõimet. See on lugu keskealisest naisest nõukogude ajal, kelle elu ei ole kujunenud selliseks, nagu ta oleks soovinud. Teda vaevab „elu armetu reaalsus“. Kooliõe, kellel on elus paremini vedanud, ootamatu külaskäik ja teade klassivenna surmast, keda ta oli kunagi vist armastanud, vallandavad peategelases tundeid, mida autor on osanud meisterlikult edasi anda. Novell oli pikk, kuid paelus hea esitusega ning kutsus kaasa elama naise pettunud unistustele. Järgnev improvisatsioon Armas Maistelt süvendas veelgi novelliga loodud meeleolu.

„Tantsud Mozarti saatel“ lugemine andis võimaluse suuremaks osalemiseks kogu tegelaskonnale. Selle novelli sündmustik leiab aset Eestis vist 70ndail aastail. Seekord on kirjaniku fookuses loovad inimesed. Noored kirjanikud ja kunstnikud, kes kuldsetes 60ndates elasid muretult boheemlaslikku elu, külastavad 10 aastat hiljem oma sõpra ja aatekaaslast, omal ajal väga lootustandvat poeeti. Viimasest on aga vahepeal saanud tüüpiline väikekodanlane, kes võtab külalisi vastu „pidulik ja kaunis, oma kauni maja trepil“. Sõbrad viivad kingituseks 3 Mozarti plaati, mis pole päris uued, mille järgi on varem tantsitud. (Sellest siis pealkiri). Novell sisaldab nõukogudeaegse tõusiku paroodiat, pilab varjatud kelkimist, naeruvääristab mammona teenimist ja halvustab nn „kurgikasvataja mentaliteeti“.

See pikk, kuid meisterlikult voolitud novell, andis esinejatele võimalusi näitlejaoskuste rakendamiseks. Dramaatiline lõpp oli üllatav. Ka siin kasutas lavastaja varjuteatri efekte.

Kava esimene osa lõppes Armas Maiste meisterliku improvisatsiooniga. Muusika ja esinejad pälvisid teenitud aplausi.

Vaheajal küsisin mitmetelt kohalviibijailt nende muljeid. Enamus, nagu minagi, polnud varem tuttavad Toomas Vint'i novelliloominguga. Mõnedele kuulajatele oli kauge ja võõras teema, mida autor kasutas. Neile aga, kes ise elanud nõukogude ühiskonnas, oli autori märksüsteem arusaadav ja soosis sündmustiku nautimist. Publiku hulgas oli palju noori, nii neid, kes sündinud väljaspool Eestit ja neid, kes viimastel aastatel Torontosse elama asunud. Kahtlemata pani see etendus idanema huvi autori ja tema proosa vastu.

Kava teine pool algas humoorika looga „Abielude Reguleeerimise Büroo“. See jutustab asutusest, mida võiks õigemini nimetada abikaasade vahetuse kontoriks. See võimaldas nii meeste kui naiste algatatud vahetusi. Asutus oli väga populaarne ning lahutuste arv riigis vähenes. Peategelane, teadlane Ando, kes on loobunud oma naise tagajärjetust ümberkasvatamisest, pöördub ARB-sse sooviga leida uus ja sobiv naine. Küsitlus on põhjalik, valikuid palju. Olukord muutub koomiliseks, kui selgub, et Ando naine on täpselt samal ajal ühes teises büroos ka vahetust algatanud. Ellen Valter büroo ametnikuna, kes on süvenenud kompuutriekraani ja pole põrmugi huvitatud inimese saatusest, esitas oma osa meisterlikult.

Pärast viimast lühinovelli „Maailmaparandaja“, milles korrutati mõtet, et maailm pole hea ja seda oleks vaja parandada ning igaühel oleks selleks oma viis jne, jne, esines jällegi Armas Maiste ning see pani punkti pikale, kuid sisukale kavale.

Lavastaja oli paigutanud kava esimesse ossa Vint'i nõuka-aegset (nõukogude aegset) loomingut, mis peegeldas veenvalt seda ajastut, inimeste mõtteid, pürgimusi ja pettumusi. Teise osa lühinovellid viisid kuulajaid postsovetlikku ajastusse, tänapäeva Eestisse.

Aarne Vahtra tänas publikut ning esinejaid. Kõik tegelased said roose ja tänusõnu. Hr. Vahtra luges veel ette Toomas Vint'ilt saabunud elektroonilise „rõõmuläkituse“ selle eest, et Toronto eesti kogukonnale tutvustati tema loomingut.

Vaimutoidule lisaks hoolitseti ka keha eest. Enne ja pärast etendust ning selle vältel olid saadaval kohv ja kringel. Baarist võis osta veini ja karastavaid jooke.

Lõpetuseks tahaksin tänada Aarne Vahtrat ja Lugemisteatri „Ilutuli“ esinejaid meeldiva õhtu eest. Ja eriti veel selle eest, et nad tutvustasid ja äratasid huvi Toomas Vint'i kui ühe kaasaja eesti andekama ja huvitavama mitmekülgse loovisiku vastu. Seesugune kultuurisilla ehitamine Eesti ja Toronto eestlaste vahele on igati teretulnud

Märkmed: