Võrkpallilaagri kasvandike oskused arenevad kiiremini, kui oleks võinud loota!
MIHKEL KÜTTI
Jõekääru-Kalevi võrkpallilaager sai alguse kolm aastat tagasi lootuses, et kolmas generatsioon väliseestlasi jätkaks võrkpalli mängimise traditsioone sama eduga kui nende vanemad ja vanavanemad.
Kolmanda võrkpallilaagri lõpuks k.a. augustis oli selge, et praeguse põlvkonna mängijad on sama võimekad kui eelkäijad. Küsimus pole enam kas need lapsed kunagi jõuavad samale tasemele, vaid kunas nad ületavad vanema sugupõlve saavutusi.
Kui eestlased tulid Torontosse elama peale Teist maailmasõda, siis spordiliigadest osavõtt oli üks moodus, kuidas kokku kutsuda kõiki eestlasi, kes tahtsid eesti keelt ja meelt viljeleda. Torontos harrastati mitmeid spordialasid, aga eestlased olid ehk kõige edukamad võrkpallis.
Viie- ja kuuekümnendatel aastatel olid Kanada eesti mees- ja naisvõistkonnad kõige võimsamad Ontarios, võites provintsi- ja riigi meistritiitleid sagedamini kui ükski teine võistkond. Kui nende sportlaste karjäärid lõppesid, lootsid nad ikka, et eesti võrkpall püsiks Ontarios. Õnneks nende lapsed armusid võrkpalli, mees- ja naisvõistkonnad võitsid ikka mitmel korral provintsi tasemel ja saavutasid häid tulemusi Kanada üleriigilistel võistlustel, tulles Kanada meeste meistriteks 1991. a.
Väliseestlastel oleks raske olla silmapaistvad, kui poleks eesti päritoluga võistkonda. Peale pikemaid arutlusi otsustati, et efektiivseim viis, kuidas kokku kutsuda eesti noori ja nendele õpetada võrkpalli, oleks korraldada võrkpalliteemaline suvelaager Jõekääru Suvekodus.
Varem korraldati Jõekäärul „Spordilaagreid“. Aga spordiväljakud, kaasa arvatud võrkpalliplatsid, olid jäänud tolmukihi alla. Väikese vaevaga tehti kõik võrkpalliväljakud korda. Esimeses võrkpallilaagris (2008) oli ligemale 40 osavõtjat ning laste seas oli näha suurepärast arengut nädala jooksul!
Järgmisel, 2009. a, tõusis laagrist osavõtt 60 noorele. Tõhusa kavaga, kaasaarvatud rohkearvulise treeneritekambaga, oli teise laagri tase hulga kõrgem kui esimesel aastal. Juba õpetati 9-aastastele surumist, üht kõige raskematest oskustest võrkpallimängus.
Sel aastal ületas lastearv 90. Tänu lahketele annetajatele - Olaf Sõrra mälestusfond, Eesti Sihtkapital Kanadas, A.K.E.N. ja JK Jazz muusika- ja kunstifestival - ehitati neli uut rannavõrkpalliplatsi, asendades üht platsi, mis valmis esimeseks võrkpallilaagriks.
Kolme aasta kestel on laagri külalisteks olnud Kanada olümpia pronksmedalist rannavõrkpallis Mark Heese ja Kanada rannavõrkpalli olümpianaiskonna liige Margo Malloney. Mõlemad jagasid oma kogemusi võrkpallist, kaasa arvatud mida oli vaja, et olla edukas olümpiamängudel ja samuti igapäevases elus. Huvitav oli tähelepanek, et mõlemad hakkasid võrkpalli mängima alles keskkoolis. Kontrastiks, peaaegu kõik võrkpallilaagrilapsed hakkasid võrkpalli mängima palju nooremalt.
Laagrit toitlustasid kokad, kes valmistasid tervislikke toite täpsete eeskirjade järgi. Nad kindlustasid, et igal mänguplatsil oli rohkelt vett, mahla ja kerget einet, et lapsed ei väsiks, kui nad mängivad võrkpalli üle viie tunni päevas.
Kolme esimese aastaga on võrkpallilaagrist osavõtjad saavutanud palju. Aleksander Põldma on mitmel korral mänginud riigi tasemel ning esimesel aastal Waterloo ülikoolis sai tema mitmeid tunnustusi Ontario ülikooli liigalt. Mari Pikkov ja Hendrik Jakobson esindasid oma provintsi rajoone sel aastal Ontario Summer Games võistlusel Sudburys. Hendrik (Mark Heese’i eeskujul) võitis pronksmedali.
Iga mööduva aastaga saavad praegused eesti noored võrkpallurid järjest paremaks. Tänu võrkpallilaagrile on eestlaste osatähtsus laiemas Kanada võrkpalliringkonnas suurenemas. Ootame ärevusega 2011. a võrkpallilaagrit ning kes teab, mis võib juhtuda 2012. a olümpiamängudel Londonis?
Võrratud võrkpallurid!
Sport
TRENDING
