Mõtlesin kaua, mis keeles kirjutada ja kellele – kas artikkel jääb kunagi kanada diasporaade ajalukku kui näide eesti ühiskonna panusest kanada arhitektuuriajalukku või on sellest kasu just eesti ühiskonnale ja meie praegusele arengule. Otsustasin viimase kasuks, kuna sirvides vanu eesti ajalehti Eesti Maja saamisloost ja erinevatest arhitektuurilistest lahendustest, leidsin palju huvitavat, mida saab võrrelda praeguse Madisoni tänava projekti taotlustega nii kujunduselt kui ideoloogiliselt. Mõtteline võrdlus ja mineviku meeldetuletus peaks andma mõndagi kasulikku selgitamaks praegust dilemmat.
Kava Eesti Maja muretseda tekkis varsti pärast eestlaste suurt sisserändu aastatel 1949-51. Näiteks on minu isa esimene EM aktsia dateeritud 1952. aastal. Just samal aastal peeti esimene aktsionäride koosolek ning algas ühiskonnas raha kogumine. Kirjastuse Orto omanik Andres Laur ostis esimesed 25 aktsiat ja annetas EM heaks $1100.00, mis oli sel ajal suur raha. See oli tema panus, et anda tagasi eesti ühiskonnale, mida ta ise oli Orto eesti raamatuklubi asutajana teeninud. Juba siis oli kõne all, kas osta valmis hoone või krunt ja ehitada ise. Vajadus Eesti Maja järele oli tõstatatud ajakirjanduses juba varem. Eeskujud olid teistel rahvustel olemas. Lähemat informatsiooni ja huvitavat lugemist sain ajalehtede artiklitest ja raamatust “Eesti Maja Torontos” (1963).
Esialgne tegevus oli pühendatud kapitali kogumisele, kuid juba alguses leiti, et majas peaks olema suurem saal umbes 400-500 inimesele ja väiksemaid ruume organisatsioonidele. Võrreldes EM praegust olukorda 50ndate ja 60ndate aastatega, torkab kohe silma ühiskonnast rahakorjamise aktiivsuse erinevus. Kapital ei tulnud kohe ja kergesti, selleks tehti ühiskonnas väga palju üleskutseid, käidi isegi kodudes. Praegune juhatus pole seda üldse proovinudki. Tundub, nagu oleks oodatud, et inimesed ise pakkuma tuleksid. Kogemus on siiski näidanud, et antakse küll, kui on projekt ja taotlus, nagu nägime “Vabatahtlikkude” ühiskonna poole pöördumisest katuse parandamise projekti jaoks, mille juhatus otsustas tühistada.
Huvitav näide on aprillis 1959 korraldatud lõunasöök-tuluõhtu eesti majandusringkondadele, millest võttis osa umbes veerandsada eesti ettevõtjat, Eesti Maja juhatuse liikmed, arhitektid ja advokaadid, kus kogusummas laekus $15,000 Eesti Majale (Meie Elu, Vaba Eestlane, 18.04.1959). Fotod osavõtjatest koos nimedega olid mõlemas eesti lehes. Tuluõhtuid tegid organisatsioonid ja korraldati palju aktsiamüüke üksikisikutele.
Üks esimestest pakkumistest tehti 1957. a juutide sünagoogile ja sellega kokkuehitatud koolimajale 703 College’i tänaval, kuid seda ei võetud vastu. Foto ja siseruumide kirjeldus on “Meie Elus” (10.apr.1957). Järgmine pakkumine ja ost tehti talvel 1959. a 48-52 Merton St. asuvale krundile, millele otsustati ise hakata maja ehitama. Arhitektideks valiti Ants Elken ja Elmar Tampõld. Viimane oli juba varem olnud nõuandjaks sobivate ehituste ja kruntide valimisel. Detsembris esitasid arhitektid hoone esialgsed plaanid ja näidati maketti, mis meeldis organisatsioonidele ja ühiskonnale. Pildid ja projekti kirjeldus koos arhitektide selgitustega on ära toodud tolleaegsetes ajalehtedes. Maja plaanid olid juba ehitamiseks valmis, kui avastati, et rajoon Mertoni tänaval on nn “kuiv”, kus alkoholi müük sel ajal polnud lubatud. Kohe otsustati krunt müügile panna ja hakati uut sobivat kohta otsima. Selleks osutus praegune Eesti Maja 1960. aastal.
Kuigi Mertoni tänava projekt jäi teostamata, on see minu meelest huvitav ja ainulaadne, sest on üks vähestest, kui mitte ainuke hoone, mis on otseselt projekteeritud eestlaste oma maja jaoks paguluses kui “community centre” ning mille kujundamisel olid arhitektid tihedas nõupidamises eesti organisatsioonidega ja Eesti Maja juhatusega. Mõlemad arhitektid, moodsa arhitektuuri propageerijad, olid ka kanada mõistes silmapaistvad. Ants Elken oli Toronto Ülikooli arhitektuuriosakonna populaarne professor, kelle hooned olid konkurssidel saavutanud auhindu. Ka Elmar Tampõld, keda tunneme kui Tartu College’i ja Roshdale’i autorit, oli saavutanud kanada üldsuse tunnustust. Seega võib väita, et nende arhitektuur kui elukeskkonna loomise kunst, etendab olulist osa inimeste üldiselt ja eesti kogukonna spetsiifiliselt materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamiseks. Nende arhitektuuris peegelduvad ajastu nõuded, nende stiiliotsingud on kaasaegsed ja moodsad ning EM kujunduses on nad suutnud avada arhitektuuri tähenduslikkust ja eesti diasporaa vajaduste keelt, mis annab vastuse spetsiifilistele ühiskondlikele nõuetele. 1959. a projekti on huvitav võrrelda praeguste Madisoni tänava kavanditega ja taotlustega, kuna mõlemad on praegu olemas ainult kavatsetud projektidena.
Detsembris 1959 esitasid arhitektid Mertoni tänava eesti maja ehituse valmis maketi ja põhiplaani organisatsioonide juhatustele ja eesti ühiskonnale ning andsid seletusi, mis on ära toodud ajalehtedes. Hoone on karkass-konstruktsioonis L- kujulise plaaniga, mis koosneb kahest plokkehitusest, kus tänavapoolne on neljakorruseline vertikaal ning madalamas horisontaalses plokis on suur lavaga saal, mis läbib kahte korrust. Tänavapoolses osas on arvestatud juurdeehituse võimalust, mis siis teeks tulevikus ehituse 6-8-korruseliseks. Plaanis on jäetud ka liftile koht. Hoone on traditsioonilt uusfunktsionalistlik, Bauhausi koolkonna meistri Walter Gropiuse loomingupärandit jälgiv, mis on mõjutanud 20. sajandi modernset arhitektuuri kuni tänapäevani. Huvitav on tõdeda, et Gropius elas sel ajal juba pikemat aega Ameerikas, Harvardi Ülikooli õppejõuna oli tema euroopapärane modernistlik stiil mõjutanud arhitektuuri tervel kontinendil ja just 1959. a anti talle elutöö eest “American Institute of Architects” kuldmedal, mis on arhitektidele suurim tunnustus.
Mertoni hoone tänavaäärne, kõrgem plokk oli ette nähtud 100 jalga pikk ja 60 jalga sügav, kusjuures alumine korrus on lühem (80 jlg), sest vasakult alumise korruse kõrvalt läbib kangialune taha parkimisplatsile. Minu meelest on huvitav, et maja projektide arutluses oli alati pearõhk just sisul ja mitte maja välisel. Arhitektide järgi oli välimus ette nähtud tagasihoidlikuna, mis oleks sobinud tööstuslikku ümbrusesse Mertoni tänaval. Tähtsam oli hoone funktsioon ja siseruumide jaotus. Räägiti, kuidas hakatakse maja kasutama, millised on ruumide jaotused, kuidas saab parkimisplatsilt (mahutas kokku lavaaluse keldriga 50 autot) majja sisse jne. (“Vaba Eestlane” 19.12.1959) Lehes oli ka illustratsioon esimese korruse siseplaanist ruumide jaotusega. Samas ajalehes on ära toodud Elmar Tampõllu kirjeldus: “Saal on täielikult eraldatud üldtarvituslikust osast, peasissekäik eesti majja läheb tänavalt maja parempoolsest äärest... avaras esikus on ruumi skulptuuri püstitamise jaoks. Samas on nn istumise grupp ja riietehoid. Peauksest saab niihästi peosaali kui ka kohvik-lugemislauda (vasakul). Trepi kaudu saab järgmisele korrale, kus asuvad kooliruumid ja bürood ning samuti keldrikorrale, kuhu tulevad saunad, üldtualetid, lisaruum harjutusteks, panipaigad, kütteruum ja lisaruumid mehaanilisteks tarvidusteks. Köök jääb hoone peakorrale kohviku ja saali vahele... autode läbisõidu äärest avaneb hoone tagauks ning trepid alla ja üles. Parklast viib ka uks otse köögi panipaika... Saal (56 x 66 jlg) koos rõduga mahutab 700 inimest, lava suurus on 24 x 46 jlg.” Kuna Tartu College’i ehitamine polnud veel päevakorras, leidsid arhitektid, et hoones oleks ka ruumi üliõpilasorganisatsioonidele.
On huvitav, et rohkem kui kümmekond aastat enne Tartu College’i valmimist oli Elmar Tampõllul suur osatähtsus Eesti Maja planeerimises. Seda ta oli saavutanud tiheda läbirääkimisega organisatsioonidega, EM juhatusega ja teiste arhitektidega ning koostöös Ants Elkeniga. See on pärand Tampõllust kui arhitektist, mida paljud tänapäeval ei tea. Elkeni ja Tampõllu välja töötatud lahendused mõjutasid ka hilisemat juurdeehitust praeguses Broadview tänava Eesti Maja hoones. Huvitav on selle aja demokraatlik suhtumine, kus osales terve ühiskond. See on erinev praegusest, kus juhatus väikese grupiga dikteerib, mida nemad tahavad läbi viia ja suurblokid hääletavad. Ühiskonnale teatatakse kui juba valmis fakti ja küsimusi ignoreeritakse. Suur osa rahvast saab alles hiljem teada, mis on juhtumas.
Minule torkas kohe silma erinevus seisukohtades, kus Mertoni hoone oli kujundatud spetsiifiliseks otstarbeks ühiskonna majana, millel on vajadused ja oma iseloom. Saab kohe ette kujutada, mis hoones hakkab toimuma. Madisoni projekti kirjelduses pole see võimalik. Jääb ebamääraseks, milleks ruume kasutatakse ja kasutaja võib olla ükskõik kes. Suur erinevus on just kahe projekti sisulistes suhtumistes. Madisoni plaanis näeme välist projekti ja vormide mõõte, kuid nende sisu ja kes neid hakkab kasutama, pole oluline.
Võrdluseks lugesin uuesti läbi Eesti Maja juhatuse kirjutised ning meenutasin nende sõnavõtte. Otsisin erinevatest artiklitest informatsiooni Madisoni hoone kohta, kuid detaile ei õnnestunud leida, oli vaid arhitekti joonis ja makett. Ei leidnud ka mingeid kirjeldusi, kuidas uut hoonet kasutatakse ja milleks, isegi jutuajamises arhitektiga jäi see ebamääraseks. Hoone välimus pidi olema moodne, mis teeb meid uhkeks, kuid ka Mertoni hoone on praegugi moodne. Linda Veltmanni järgi on Madison “Class-A trophy space that reflects our success as a community”. Pange tähele sõna “reflects”, see ei toimu ehituse sees, vaid reflekteerib väljast. On ““viable proposal”, within our community control.” Ei saa tervest kirjutisest aru, kuidas ja milline “community” on kõne all. Veiko Parming kirjutab, et “uus eesti keskus kesklinnas võib kajastada 21. sajandi Toronto eesti identiteeti”. Küsime: kuidas siis? Kas nii, et “linnaosa on põnev, elav ja dünaamiline”, kus “noor eestlane on uhke käima niikuinii... kus oleme uhked kokku saama teiste eestlastega”, mida me tutvustame teistele, mis “reklaamib Eesti ja eestlaste uhkust ja edu linnale”, mida kohalikud üürivad hea meelega ja mida eestlased eelistavad oma koosviibimisteks. Asjatult otsisin Veiko Parmingu artiklis midagi uue hoone kohta — miks peaksime just selle valima eesti ühiskonna maja eest kogutud raha eest, miks on just see hoone, mida vajame sisuliselt ja mis hakkab seal sees toimuma, mis on parem praegusest Eesti Majast. Saime ainult teada, kui huvitav on ümbrus Madisoni tänaval, kui dünaamiline ja tsentraalne ja kus just mitte-eestlased üürivad kõva raha eest ning “tooksid kõrget kindlat sissetulekut”. Veel kurvem on soovitus, et eestlased võivad ise läheduses üürida: “läheduses muid ruume ja hooneid ...mida eestlased võiksid vajadusel üürida”. Kas eestlased peaksid siis läheduses ruume üürima selle asemel, et neid oma majas kasutada? Paraku ei leia ma kusagil Veiko Parmingu ega Linda Veltmanni artiklites ega juhatuse sõnavõttudes, milline see hoone peaks sisuliselt ja ruumide jaotuselt olema, mille üle võiks “uhke olla” ja mis meile midagi saaks tähendada. Ei saa ka vastuseid, kuidas uus hoone on jätkusuutlik ja isemajandav, kuidas üüritakse välja eenduvad tiivad, mis on vaid 10 jalga sügavad ning kus hoitakse saali (mis on nn mixed use) toolid, lauad, tiibklaver, spordiriistad, elektroonika jm., kui neid ei kasutata. Krunt Madisoni tänava parkimisplatsil, millele uus hoone ehitatakse, ei võimalda ju laienemist ja metroo ei luba kõrgemale ehitada. Juhatuse sõnavõttudes räägitakse, mis praeguses Eesti Majas on halvasti ja milleks see tuleks maha jätta, kuid kusagilt ei saa vastust, mis oleks uues ehituses parem. Väliselt pole ju ehitus moodsam kui teised uued hooned ümbruses ning vormilt kuulub ta 20. sajandi teisele poolele nagu a. 1959 kujundatud Tampõllu ja Elkeni hoone.
Kunstiajaloolasena leian siiski, et ehituskunstis on hoone spetsiifiline otstarve ja kasutus sama tähtsad kui välimus. Elmar Tampõld on näiteks kujundanud Tartu College’i alumise korruse just akadeemilistele organisatsioonidele. Sisenedes on paremal riietehoid ja vasakul avar fuajee istumiseks nagu Mertoni tänava projektis. Otse on keskne saal loenguteks ja pidudeks, saab ka filme vaadata. Kontsertideks, teatrietendusteks ja kunstinäitusteks pole saal loodud, akustika annab soovida, kuid need polnud olulised ka akadeemilistele organisatsioonidele. Nende ruumid ümbritsevad saali, kus köök on käepärast. Tampõllul on ruumide jaotus sisuliselt hästi organiseeritud, silmas pidades nende kasutust.
Hooned kujundatakse selle järgi, mida kasutajad vajavad ja raha võimaldab. Panga- ja büroohooned, kirikud, koolimajad ja nn “community hooned” on erinevate struktuuridega ja erinevate vajaduste järgi kujundatud. Osteti ju praegune eksisteeriv Eesti Maja just selle järgi, et see oli teistest sobivam meie vajaduste rahuldamiseks. Lasime hiljem ehitada sinna juurde oma vajaduste järgi. Kui see meile enam ei kõlba, tahaks näha midagi, mis oleks ka sisult sobivam meie praegusele ühiskonnale, mitte ainult, mis kedagi väliselt uhkeks teeb. Tulevikku ei suuda ka keegi ette näha, see võib tuua üllatusi.
Oleks hea lõpuks teada, kas nelja organisatsiooni juhatuste suhtumine, milleks ja kuidas valitakse just Madisoni tänavale seda uut projekti vananeva hoone asemele, on mujal üldkehtiv või elame läbi midagi, mis on ainult iseloomulik meie eesti diasporaas? Meile ei ole ju suudetud tõendada, et see oleks isegi majanduslikust seisukohast parem. Kui vastus on viimane, s.t. omane vaid meie diasporaale, peame tõsiselt küsima, miks see nii on ja mis on selle tekitanud.
