Võib liialdamata öelda, et nii kaugele on asi jõudnud vaid tänu Hans Sissase andumusele ja sihikindlusele.
Eesti ema monument pole ainus asi, millega puutöömeistriks õppinud mees ennast ajalukku jäädvustab. Palju aega on ta pühendanud sellele, et kirja panna ning avaldada kõik, mis on seotud küüditamistega Võrumaalt ning ohvrite edasise saatusega.
25. märtsil 1949 sattus Hans Sissas koos venna ja emaga väljasaadetuna Siberisse. Kaks venda ei juhtunud sel hetkel kodus olema ning jäid maha. Isa, kes teenis leiba sõjaväelasena, oli juba 1944. aastal arreteeritud.
Ajad muutusid ja eluaegsed asumisele saadetud pääsesid kodumaale tagasi kaheksa aasta pärast. 15 aasta jooksul on Hans Sissas avaldanud kuus köidet „Meenutusi“, mis on hindamatu uurimus ja otseallikas neist rasketest aegadest.
Siberis nägi Hans Sissas ka seda, kui raske oli naistel, kelle elu oli purustatud, mehed tapetud või teadmata kadunud, lapsed tahtsid aga ka ebainimlikult karmides oludes riideid selga ja leivapalukest suhu.
Otseseks ajendiks ema monumendi idee algatamisele sai aga Võrumaale Varstu valda August Mõttusele pandud mälestuskivi.
„Neljakümne viiendal aastal vaatas Mõttus, et elu enam pole, peab metsa minema. Tema naine Miralda läks mehega kaasa. Kaheksa aasta jooksul mattis Miralda oma lapse ja mehe. Siis tuli ta raskelt haigena metsast välja, sai küll arstiabi, aga ka 25+5 aastat Siberis,“ räägib Hans Sissas.
Tema sõnul on meil meestele igal pool mälestusmärke, aga eesti naist, kes on mehi sõtta saatnud, lapsi kasvatanud, ränka tööd teinud ja ennast ohverdanud, ei mäleta keegi.
„Kui eesti ema ausammas valmis saab, on minu elutöö tehtud,“ ütleb Hans Sissas ise, lisades väikese mõtlemise järel, et uus raamat tahab siiski ka kirjutamist...
Peeter Leinbocki töö juures kiitis Hans Sissas kõige rohkem seda, et skulptuur tuleb figuraalne ja üldarusaadav, kuid on samal ajal stiliseeritud ja modernne.
Hindajate hulgas oli Võru inimeste kõrval terve hulk kuulsaid skulptoreid. Zhürii tööd juhtis kultuuriakadeemia skulptuuriosakonna juhataja Jaak Soans, lisaks talle osalesid hindamises skulptorid Ekke Väli ja Hannes Starkopf.
Järjepidevuse sümbol
Peeter Leinbocki kavandi järgi valmiv monument kujutaks viie meetri kõrgust sammast, mille jalamil puhkab jalga elusuurune naine, üks laps süles, teine vankris. Samba alusel paiknev kolme veejoaga purskkaev sümboliseerib eesti rahva järjepidevust ja jätkusuutlikkust.
Arvu kolm selgitas Peeter Leinbock sellega, et see oleks ühes peres minimaalne laste arv, mis tagaks meie rahva kestmise. Vahutavale veele võib kunstniku sõnul leida mitmeid tõlgendusi.
Viie meetri kõrgune pungaga sammas sümboliseerib emadust.
„Nagu oksal puhkeb pung, kui hakkab võrsuma uus elu, paisub ka last ootav naine,“ selgitas kunstnik oma mõtet.
Üle 600 annetaja
Hans Sissas ütles, et monumendi püstitamiseks on annetusi teinud juba üle 600 inimese, neist 107 väliseestlast. Kokku on laekunud 180.000 krooni.
Hans Sissas loodab, et annetajaid koguneb 1500—2000. „Siis on see juba tõeline rahva tahe ja monumendile võib julgelt raha küsima minna ka Riigikogust ja valitsusest.“
Eesti ema kuju asukohaks on valitud plats Tamula järve ääres Vee tänaval.