Igor Taro, Heimtali-Hindriku,Osula, Võrumaa

Võrumaal maeti täna sõjaväeliste austusavalduste saatel ümber kolm metsavenda, kes langesid 65 aasta eest Määritsa lahingus.

Kokku osutas toona vastupanu kümmekond meest ja naist, kellest vähemalt kuue säilmed pole seni kalmistule jõudnud. Paljude Eestimaa pinnal Nõukogude repressiivorganitega võidelnud ja langenud inimeste matmispaika polegi võimalik tuvastada, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Tänast päeva ootasid Kalju Tiitsi, Aksel Pallavi ja Elsa Tatriku omaksed enam kui pool sajandit. Nõukogude võim ei halastanud vastuhakkajatele ka pärast surma, mattes neid tähistamata ühishaudadesse, ja nii mõnegi langenu omaksed jäid pikkadeks aastateks teadmatusse, mis nende isadest, vendadest ja poegadest on saanud.

"Ja nii me sellest asjast siis õieti midagi ei teadnud ja kadunud ema-isa ei saanud ka sellest midagi teada oma eluaja jooksul. Nii et nemad lahkusid, teadmata, kus poeg on," ütles Kalju Tiitsi vend Mati Tiits.

Taluomaniku järgi nime saanud Määritsa lahing on Eesti metsavendade võitluses Nõukogude repressiivorganitega üks märkimisväärsemaid. Seitse tundi suutsid nad sadadele talu piiravatele sõjaväelastele vastu panna, kuni lõpuks õnnestus NKVD-lastel elumaja katus leekkuulidega põlema süüdata ning metsavendadele tehti ettepanek alistuda.

Selle asemel pistsid nad põleva maja aknast välja sinimustvalge lipu ning võitlesid edasi, kuni leekides maja neile peale varises. Täna maeti ümber neist kolm - talust põgenemiskatsel surma saanud Aksel Pallav, Kalju Tiits ja Elsa Tatrik -, kõigil langemise hetkel vanust 20 ümber või pisut üle.

Pärast lahingut olid nende surnukehad Osulasse keset küla tuvastamiseks ja rahva hirmutamiseks. Seejärel maeti mõnesaja meetri kaugusele kalmistust suvalisse metsatukka.

"Käisime juba seal metsaäärse haua juures, 1950. aastatel vist, olin umbes kümneaastane. Vanaemaga koos, ta sai kuidagi teada, et nad on sinna maetud. Aga sinna minnes pidi ka ringi vaatama, et keegi ei näeks, et sinna lähed," rääkis Elsa Tatriku sugulane Hele Vesi.

Lahingupaigaks olnud talu asemel kõrguvad mõned sündmuse tunnistajaks olnud tammed ja tihe võsa. Talukohal on ka mälestuskivi langenutele, kuid vastupanu osutamisel majja sisse põlenud metsavendade, taluomaniku naise ja tema ema säilmed olid teatavalt maetud elumaja trepi ette, mille täpne asukoht vajab veel kindlakstegemist.

"Sinna on maetud ikkagi kaheksa metsavenda või nende abistajat, nende hulgas ka minu vanaema. Ja mina praegu, kui taluomanik ei tahagi seal õieti tegutseda, sest see on inimeste viimane puhkepaik," ütles Hindriku talu omanik Mati Määrits.

Kevadeks on plaan ka lahingupaika jäänud metsavennad oma võitluskaaslaste kõrvale pühitsetud mulda sängitada. Taolisi matmispaiku, milles olevaid säilmed pole siiani kombekohaselt surnuaiale jõudnud, on sadu.

"See probleem on täitsa olemas ja ega see töö ei lõpe, aga kindlasti on kohti, kust on võimalik kedagi üles leida, ja on kohad, kus paraku arvatavasti jäävadki nad leidmata," ütles sõjahaudade uurija Arnold Unt.

Paraku neid haudasid, mille asukohta pole võimalik enam tuvastada, on kordades rohkem.

Märkmed: