Sel päeval esitletakse ka raamatuküla ühe idee algataja, ajakirjaniku ja rezhissööri Imbi Paju psühholoogilis-ajaloolist teost „Tõrjutud mälestused“. Teema juhatab sisse Hardo Aasmäe. Raamat kannab sama nime, mis autori 2005. a. lõpul valminud ja rahvusvaheliselt premeeritud dokfilm.
Kui filmis kaardistab autor eelkõige oma ema Aino ja tema kaksikõe Vaike lugu, kes jäid ellu Venemaal sunnitöölaagris, siis raamatus läheb Paju veel sügavamale Eesti ajalukku ning hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad mh. ka eesti rootslased, vene vanausulised, juudikogukond jt. vähemusrahvused.
Teos on soome keelde tõlgituna ilmunud 2006. a. ning saanud lugejaskonnalt sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil.
Võtikverre on palutud rääkima president Pätsi pojapoeg Matti Päts ja juudi kogukonna eestkõneleja, kultuuriuurija Elhonen Saks, neid intervjueerib ajaloolase taustaga ajakirjanik Erkki Bahovski. Mõlemal mehel on koht ka Imbi Paju raamatus.
Marko Martinson uurib Eesti kirjanduse tõlkijatelt Heidi Granqvistilt (Rootsi) ja Turid Farbregdilt (Norra), kui suurt huvi tuntakse Eesti kirjanduse, kultuuri ja ajaloo vastu maailmas ja mida me ise võiksime teha, et seda huvi suurendada. Režissöör Kadri Kõusaarega arutleb Martinson teemal, kui lihtne on tuua inimlikku valu kinolinale. Kõusaare debüütfilm „Magnus“ on pälvinud laialdast vastukaja maailmas, kuid Eestis on see kohtusse antud.
Võtikveres on olnud kombeks valida raamatuküla pidustustele oma patroon. Sel aastal on patrooniks kirjanik ja poliitik Maimu Berg. Imbi Paju intervjueerib veel külla sõitnud kirjanikke Jan Kausi, Hasso Krulli, Jürgen Roostet, Kärt Hellermad, Igor Kotjuhhi jt.
On ka muusikalisi etteasteid. Päeva lõpul saab näha Malle Pärna lavastatud Avimurme teatri etendust – Mai Talveti „Sookollid ehk Naisevõtt pole naljaasi“. Raamatukülla tulnud lastele on oma programm.
President Toomas Hendrik Ilvese eesõna „Tõrjutud mälestustele“:
Ajalugu on praeguse Euroopa sõjatander. Sõda ei peeta relvadega ega ka mitte territooriumide pärast. Sõditakse ajalookäsitlustega, õigluse nimel.
Ühed, enamasti vanast Euroopast pärit inimesed arvavad, et üksnes nende ajalugu loeb, et seal idas pole kannatusi, pole ajalugugi … Ometi teame, et 20. sajandi Euroopa ajaloo ühed koledamad peatükid kirjutati verega just Poolas, Lätis, Ungaris ja Eestis. Teised, sovetid või nende jüngrid arvavad, et just Stalini ajalugu on õige. Et pole olnud Ukraina näljahäda ja selle 7 miljonit ohvrit, et Katõnis mõrvasid 20.000 Poola ohvitseri hoopis sakslased.
16 aastat pärast okupatsioonide lõppu Ida-Euroopas pole pilt ajaloosündmuste tundmise ja teadvustamise vallas oluliselt muutunud. Hoolimata sellest, et valdav osa tapamasinast läbi käinud riike on nüüd Euroopa Liidus ja NATO-s. Endiselt peetakse juudi kogukonna kõrval suurimaks sõjaohvriks pigem Lääne- kui Ida-Euroopat. Järeleandmispoliitikat ajanud riikide poliitikud jagavad õpetusi neile, kes on gulagi üle elanud, ning üldiselt soovitatakse tähistada Elysée lepingu aastapäeva, mitte aga sorida oma ajaloos.
Sellepärast ongi see raamat oluline. Kirjaniku ja filmirežissööri Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“ on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi. Kõik see kokku loob lugejale pildi, mida vägivaldne võim võib inimesega teha, millist kurja võib inimene inimesele teha, kui pääseb võimule temas peidus olev pime pool ning kui poliitiline atmosfäär sellist vägivalda soodustab ja kui diktaatorlik rezhiim oma kuriteo varjamiseks mäletamisega manipuleerib.
Narratiiv kasvab välja Eesti kogemustest, autori enda perekonnaloost ja isiklikest lapsepõlvemälestustest. Imbi Paju ei taha oma teoses meile öelda „ei kunagi enam“. Pigem räägib raamat, et selliseid asju võib edaspidigi juhtuda. Kui me aga ei üritagi rohkem mäletada, siis ei pääse me ka tagajärgedest. Me saame sellest raamatust lugeda, kuidas totalitarismile tuginevad vägivallarezhiimid meelitavad inimesi kaasa ning kaotavad neist igasuguse inimlikkuse.
Eestis võeti kohe 1940. aastate hakul kasutusele Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis määras kindlaks „objektiivse vaenlase“, kelleks oli bandiit, rahvavaenlane, kulak, mittesoovitav element, vaenulik rahvus. Tuntud gulagi uurija Anne Applebaum on kirjutanud, et iga mälestusteraamat, iga dokument gulagi ajaloost on vaid üks killuke piltmõistatusest, osake seletusest. Ilma nendeta me ärkame ühel päeval üles ja ei tea, kes me oleme. Ning sõnad nagu „inimõigused“, „hoolimine“ ja „usaldamine“ muutuvad klisheeks. Kuid just neid väärtusi vajame me ka tänapäeva ahneks muutunud ajas, kus energiapoliitika püüab määrata meie kohta lääne kultuuriruumis.
Aastal 2007 ei vaielda enam faktide üle. Pigem väärtuste üle. Üks mu enda viimase aja õõvastavaim elamus oli vastata Saksa ajakirjanikule, kes küsis: “Olgugi, et kommunistid tapsid rohkem eestlasi kui natsid, ega te ometi arva, et kommunistid olid sama hullud kui natsid?” Justkui oleksid tapetud pidanud köögilaua ümber ideoloogilisi arutelusid, nagu tõesti olnuks tapetud lapse, küüditatud vanuri ja vägistatud noore naise jaoks mingit vahet, kas sellele kuriteole, mille ohvriks ta langes, ajendas kurjategijat vähem või rohkem õiglane ideoloogia.
Loodan, et see raamat äratab paljusid. Eriti neid, kes õigustavad kuritegusid orjameelsusega, pärinegu see siis läänest või idast.