Koroonakriis on leevenemas ja inimesed hakanud taas julgemalt avalikus ruumis liikuma. Siiski on enamus eesti elanikest säilitanud ettevaatuse. Viiruseoht õpetas meid hoolikalt käsi pesema, mis on kahtlemata positiivne tulemus, ent head on kriisist enamgi meenutada. Kõigepealt valitsuse oskust ohuolukorras toime tulla ning säilitada pikka meelt opositsioonilt ja kriitikutelt lähtuvas etteheidetetulvas endale kindlaks jääda. Eesti suutis vajalikud kitsendused ja normid õigeaegselt kehtestada ning olukorda kontrollida. See tagas meile madala haigestumise ja suremuse.
Paljudele opositsioonipoliitikutele ja lihtsalt irisejatele tuli üllatusena, et Eesti inimesed näitasid end kriisi ajal arukate ja mõistvatena, toetasid piiranguid ega läinud kaasa rumalate üleskutsetega reeglitele vastanduda. Pettumust valmistasid meie usujuhid, kes pagan teab millistel kaalutlustel, üritasid tõmmata kogudused valitsust ruineerivasse tegevusse. Aga ei kellade helistamine ega poolharitlaste hädaldamine suutnud rahva ja valitsuse vahele lõhet lüüa. Inimesed mõistsid turvametmete möödapääsmatust, arvestasid nendega ja nii võib seda, et meil langes haiguse ohvriks vaid veidi üle poolesaja inimese, pidada rahva ja valitsuse ühiseks võiduks.
Surra võinuks tuhandeid.
Ühe vähese riigina esitas koroonale avaliku väljakutse Rootsi. Meiegi meedia on sealset kergemeelset viiruspoliitikat sümpaatiaga kirjeldanud, jättes mulje, et haigust ongi võimalik seda muretult läbi põdedes seljatada, ohverdades küll mõned nõrgemad ühiskonnaliikmed. Selle protsessi käigus pidavat saavutatama karjaimmuunsus.
Jääb arusaamatuks, miks on meie liberaalne ajakirjandus võtnud kasutusele karjaimmuunsuse mõiste, sest haiguse põdemise või vaktsineerimise teel saavutatud nakkuskindlust oleks õigem kutsuda kogukondlikuks immuniteetiks. Inimesed ei moodusta nimetut karja ega massi, nagu kutsuti rahvast nõukogude ajal. Ent olgu sellega kuidas on, Rootsil seisab tõe hetk kindlasti veel ees. Registreeritud nakatumiste arv on seal tõusnud üle 30 tuhande ja koroonasse surnud enam kui 3700. Samas pole Rootsis inimesi eriti testitud, mistõttu võib väita, et nakatunute hulk võib olla märgatavalt kõrgem. Eestis on nakatunuid 1794 ja surnuid 64. Kui arvestada, et Rootsi rahvaarv on ca 10,2, Eestis 1,3 miljonit, oleks meil koroonasse surnuid, kui käituksime sama muretult, umbes 500. Need on päästetud elud, ja juba ainuüksi selle eest tuleb valitsuse kriisimeetmeid tunnustada. Tublid on olnud ka meie naabrid lätlased ja leedukad.
Kogukondliku immuunsuse hind on vastuvõetamatu.
Koroonakriisis saime aimu sellestki, kui habras on meie majandus. Kui oleme kuulnud pidevalt mantrana korratavat, et riigil tuleb koguda raskete aegade üleelamiseks reserve, siis nüüd selgus, et meie ettevõtluses reservid valdavalt puuduvad. Raha ju oleks, ent see on dividendidena välja kanditud, puukettevõtetesse paigutatud, välismaistesse aktsiatesse suunatud. Ettevõtluse ja üksnes välistööjõul vegeteerivate uusparunite kõhedavõitu seis on toonud endaga kaasa süüdistuse, et valitsus eelistab majandusele inimelusid. Kui küüniliseks võib muutuda, et sellise tarkusega välja tulla? Räägitakse, et poleks neid kriisimeetmeid vaja ühti, küllap jõuaks lõpuks läbi haiguse ja surma ikkagi kogukondliku immuniteedini. Sellise käitumise hinna arvutas välja matemaatik Krista Ficher ning see on jamatav – me peaksime saatma surma 4000 kaasmaalast. Kas see oleks mõistlik ja inimlik? Kindlasti mitte! Rääkigu kriitikud mida tahes, karantiini kehtestamine selleks, et hoida ära ligilähedaselt Vabadussõja kaotustega võrdne ohvrite arv, on humaanne ja demokraatlik.
Tulevik toob kogukondliku immuunsuse.
Peale viiruse taandumist on üha rohkem hakatud rääkima selle uuest tulemisest sügisel ning vajadusest harjuda koroonaga kõrvuti elama. Kindlasti on õige säilitada kogu suve vältel ettevaatus ning hoida nakatumiste arv seeläbi madal. Kõikjalt maailmast saabuvad teated edust vaktsiini ning koroona ravimite loomisel, annavad aga aluse suhtuda tõve uude tulemisse märksa lootusrikkamalt. Kui sügiseks tuuakse välja vaktsiin, on meil võimalus jõuda
kogukondliku immuniteedini ilma tuhandetesse ulatuvate ohvriteta. Selle õnnestumisel võib ka majandusele, eriti turismile, ennustada kiiret ja valutut taastumist.
Inimkond on elanud üle palju raskemaid kriise, kui käesolev. Musta katku aastail ähvardas Eesti elanikke väljasuremine, praegu sellist ohtu pole. Kannatused ja kaotused on viidud miinimumini, kuna meil oli koroonapuhangu saabudes valitsus, kes suutis panna inimesed karantiini ja ajutise enesepiiramise vajadusega arvestama. Et enamus rahvast mõistab seda hinnata, näitavad avaliku arvamuse küsitlused, kus pahatahtlikult virisenud ja kritikaanlust põdeva opositsiooni poolehoid sulab nagu maikuine lörts.
Koroona on tulnud, et jääda, kuid kollektiivne tarkus hoiab ohtlikud pisilased ohjes.
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
