Maailma ajaloos on suurkujusid, kelle pärand ei jäta ükskõikseks ainustki analüüsivõimelist inimest, ent kelle mõtteid pole võimalik ellu rakendada, sest need on valdavalt kaemuslikud, ega oma tõelusega lähemat kokkupuudet. Üheks taoliseks maailma mõttevaramut täiendanud isiksuseks oli Mahatma Gandhi, kelle vägivallatuse teooria tundub eemalt sama puhas ja paeluv, kui ühistööd ja kollektiivset eluviisi harrastavad kommuunid, kus igaühelt nõutakse tema võimate kohaselt ja antakse vastu vajaduste järgi. Vägivallatus pole kunagi juhtinud ei suure India ega ka maailma teiste riikide igapäevaelu, jäädes tavaloogikale võõraks ning praktikas teostamatuks. See suutis küll ohjeldada kultuurseid inglasi, kuid mitte peatada moslemite ja hindude vennatappu.
Euroopa kontekstis on Gandhile ehk kõige lähedasem Rousseau, kelle looduslembus ja loomulikkus eirasid samuti igapäevaseid inimlikke vajadusi ja tavapäraseid elustandardeid, küttes üles tervete põlvkondade lootusi ning tuksudes järelkajana ka tänapäeva puukallistajate õhulistes unelmates. Praktiline pool taolistel teoreetilistel arutlustel puudub ning meie asine ilm toimib ikkagi sootuks teiste tõekspidamiste järgi. Paradoksaalne on nii Gandhi kui Rousseau puhul, et mõlemad vägivallatuse ja looduskesksuse jüngrid hukkusid mõrvari käe läbi.
Nagu näitas India ja Pakistani lahkulöömisel lahvatanud vägivald, ei sunni suured aga elukauged mõtted loobuma vihkamisest ja vaenust, sest inimese mõõde algab kultuurist, mis argielu peegeldades juhatab õigete valikute juurde.
Gandhi lihtsad lahendused paeluvad.
Muidugi on Gandhi filosoofia ahvatlev ja seda eriti nooruses, kus elukogemust ja praktilist meelt napib. Kas vägivallatus sellisel kujul aga valdavat osa õhtumaa inimestest kõnetab, on teine lugu. Seda imelikum oli kuulda, et ühtäkki on Mustamäest saamas üks gandhismi keskusi ja siia kavatsetakse ilma kohaliku kogukonnaga napimatki debatti korraldamata püstitada suure unistaja kuju, mille väljanägemisest puudub idamaise kultuuri levitajatel enestel vähimgi ettekujutus, kuna taies valmib Indias, sealseid tavasid, kunstipõhimõtteid ja ilukaanoneid arvestades. Kas need aga ka meie linnaruumi sobivad, selle üle pole keegi juurelnud.
Me vaidleme lõputult kas püstitada mälestusmärk president Pätsile, aga Gandhi puhul rehmame vaid ükskõikselt käega, las käia, tooge oma kuju ja küllap meie juba leiame koha kuhu see üles vinnata! Kuidagi magedalt kukub välja.
Räägiks inimestega nagu seda soovitas Gandhi.
Kohaliku võimu kõige suurem viga on rahva alavääristamine ja kogukonna eiramine. Enne kui Gandhi üles upitada, tuleb küsida, kas Mustamäe kogukond on valmis võtma vastu India kingitust ja kelle skulptuure linnaosas ja Tallinnas tegelikult näha soovitakse. Leidkem vahendid Eesti suurte poegade ja tütarde mälestuse jäädvustamiseks, mitte ärgem võtkem suurriikidelt vastu kahtlaseid annetusi. Olgem avatud oma kultuurile, kohalikele väärtustele ja püüdkem vähem kiibitseda muu maailma ees! Muidu jätkub elu sama inetus vormis nagu lugu Kalevipojaga, mille püstitamist soovib valdav osa inimestest, ent mida blokeerib mõjukas globalistide ja snoobide seltskond.
Kui Tallinn tõepoolest harrastab avatud ja kogukonnakeskset valitsemist nagu kinnitatakse, tuleb Gandhi kuju osas algatada avalik diskussioon ning arutada võimalust, püstitada pigem oma ja kodumaine Kalevipoeg, rääkimata teiste Eesti suurkujude mälestusmärkidest.
Mustamäe Linnaosakogu liige