Ka kõige paremas perekonnas tuleb ette vaidlusi ja oma õiguse tagaajamist, eriti, kui lahkarvamuste põhjuseks on raha. Kui pere on tugev, lahendatakse eriarvamused, lepitakse kokku laste taskuraha suuruses ja minnakse edasi ühtehoidvamatena kui seni. Tahaks loota, et see loogika kehtib ka praeguse koalitsiooni puhul, kus sotsiaalministri valdkonnas jagatavate toetuste ümber tekkinud segadus on pannud valitsuspartnerid tuliselt sõna võtma.
Headus ei õigusta seadusetust.
Tüliõunaks on saanud rahandusministri ja sotsiaalministri erinevad arusaamad riigi rahaeraldiste vormistamisest nn vähemusi esindavatele ühingutele. Sotsiaalminister lähtub sellest, et Eesti Naisteühenduse Ümarlaual, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusel ja Eesti Inimõiguste Keskusel olevat vaieldamatu õigus oodata oma tegevuskulude katmist hasartmängumaksust. Rahandusminister seevastu lähtub riigikontrolli märgukirjast, kus taolist rahastamist peetakse seadusevastaseks. Hinnates kõrgelt sotsiaalministri poolehoidu vähemusi kaitsvatele aktivistidele, tuleb seekord anda õigus siiski rahandusministrile. Seadust ei tohi rikkuda isegi kõige inimlikumaid ja üllamaid eesmärke silmas pidades. Mõeldamatu, et hakkaksime nihverdama üksnes seetõttu, et sohitegemisel on heategevuslik eesmärk.
Veelgi enam, hinnates neidsamu pehmeid väärtusi, mille kaitsmiseks ülalmainit organisatsioonidele raha eraldatakse, peaks olema juba eos välistatud võrdsust taotlevate ühingute rahastamine isiklikke tragöödiaid ja kannatusi põhjustava hasartmängurluse maksustamistulust. Vähemuste huve kaitsvad ühingud peaksid selgesõnaliselt loobuma igasugusest toetusest, mida makstakse hasartmängu maksust, alkoholiaktsiisi laekumisest ja tubakaaktsiisist. Üksnes räpasest rahast loobudes, saavad need ühingud seista üllaste eesmärkide nimel, mille kaitsele on koondutud. Kui juba sirge seljaga, siis lõpuni! Kasutades kannatusi põhjustavate sõltuvuste maksustamisest kogutud vahendeid, käituvad vähemuste kaitsjad silmakirjalikult ja enesekeskselt, andes alust väärkäsitlusteks, otsekui tegutseksid nad üksnes raha nimel. Hasartmängurahast loobudes päästaksid nad kitsikusest ka sotsiaalministri, kes tõesti soovib oma koostööpartnereid kaitstes parimat.
Näidakem avatud ühiskonna ja hooliva riigina, et kõike siin maailmas ei saa rahaga mõõta, saati siis vähemuste õiguste kaitsmist, millega tulekski tegeleda rohkem vabatahtlikkuse alusel. Kogu Eesti Naisteühenduse Ümarlaua, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse ning Eesti Inimõiguste Keskuse ümber tekkinud elevuse taustal poleks paha teostada neis ühingutes audit, mis selgitaks välja nende tegevuse positiivse mõju ühiskonnale ning lisaväärtuse, mida seni on suudetud tänu sotsiaalministeeriumist määratud toetusele luua. Kui selgub, et kasu on vaieldamatu ja ühingute tegevus tõepoolsest oluline, on ju võimalik neid käigus hoida ka eraannetuste ja sponsortoetustega, mitte õnnetuid hasartmängule kallutades. Seda enam jääks riigil üle vahendeid lastega perede, toimetulekuraskustes noorte ja tuge vajavate vanurtite toetamiseks, kes seda tõepoolest vajavad.
Sotsiaalmeetmed olgu laiapõhjalised.
Kui meil on riigieelarves ülejääke, mida toetusteks kasutada, tuleks seda teha nii, et kasusaajaiks oleks võimalikult lai hulk kodanikke. Parim viis selleks oleks sarnaselt Saksamaaga, kus äsja langetati käibemaks 19%-lt 16%-le ja soodusmäär 7%-lt 5%-le, kärpida samuti käibemaksu, eelkõige lastekaupadelt ja kodumaistelt toiduainetelt. Koalitsioon on näidanud end piisavalt tugevana, et selles hellas küsimuses üksmeel saavutada.
Käibemaksu alandamine kasvatab tarbimist ning seeläbi mitte ei vähenda maksulaekumist, vaid võib seda läbi majanduse elavdamise isegi kasvatada. Inimeste elujärjele mõjub käibemaksukärbe vaieldamatult positiivselt. Arvestada tuleb ka kaudsete mõjudega. Näiteks tagab muretum toimetulek parema rahvatervise ning seeläbi ravikulude kahanemise.
Raha välja käies tuleb kasuks, kui seda ei kulutata mitte kitsaste huvigruppide ootuste rahuldamiseks, vaid ikka võimalikult suure hulga kodanike heaoluks. Siit ka soovitus sotsiaalministrile, kaaluda hoolikalt sotsiaalvajadusteks mõeldud vahendite kasutamist ning kujundada oma eelistuste agenda selliselt, et esireas oleksid lapsed, suurpered, noored ja vanurid ning seejärel muud kodakondsed. Olgem solidaarsed mitte ainult sõnades, vaid päriselt!
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
