Laupäeval, 6. detsembril 2008 Toronto Eesti Majas küsis õp. Hannes Aasa pidulistelt: „Kas teie olete näinud imet?“ Vastuseks vaikus. „Teie siin olete ime,“ jätkas õpetaja. „Jõudes üle tormise mere Rootsist siia, on ime.“ Tõsi — ime ei oleks olnud, kui kõik puhkaks meresügavuses.
Selle ime meenutamiseks oli pidulisi kogunenud üle kuuekümne. Kõik need „õnnelikud“ olid seotud „Walnutiga“. Olles kas omal vabal tahtel tulijad, emade seelikute sabadest kinnihoidjad, kellele enda otsustamiseks luba ei antud — isegi sülelapsi ja terve hulk nende järeltulevate põlvede liikmeid. Paljud neist omaaegsetest tulijatest on maailmast lahkunud, mitmetel takistas üritusele kohale tulemist kõrge iga. „Walnutil“ viibijad moodustasid kokkutulnuist umbes poole. Õrnema soo kõige vanemaks peoliseks oli Nelly Lind (89) ja kõige nooremaks Juta Cowan (Ristmägi) (63). Kangemat sugu esindasid vastavalt Guri Raag (91) ja Peeter Gustavson (66). Ülirohkesti oli peol siia saabunute järeltulijaid, kes kindlasti tundsid endid osana „Walnutist“.
Kuna ajaratas on edasi veerenud, on lastena siia saabunud või siin sündinud võtnud ohjad oma kätte — kuid veel mitte täielikult. Eesti keele asemel oli „ametlikuks“ keeleks inglise keel. Laudkondades kuuldus jutt käivat siiski suuremalt osalt eesti keeles. Selle ilusa kokkutuleku peakorraldajad olid Nelly Hubel, Vivi Kivi ja Tiiu Roiser, kes väärivad kiitust hästi läbiviidud koosviibimise eest.
Koosviibimine
Piduliku koosviibimise avasõna ütles Tiiu Roiser (inglise keeles), tervitades koosolijaid ja soovides head peotuju. Järgnes õp. Hannes Aasa tervitus ja söögipalve, mille järel rikkalik õhtusöök, valmistatud Ülle Veltmanni poolt ja serveeritud tema enda ja abiliste Vivi Kivi ja Nelly Hubeli kaasabil.
Peale õhtusööki järgnes põhjalik ettekanne Lynda Männikult, kes esitas meile oma isikliku uurimistöö „Walnuti“ reisist sõnas ja videos. Valguspildid ja video Jaanus Leppikult.
Mälestused
Mälestuste rea avas Tiiu Roiser, kes vahendas oma vanemate mälestusi. Enn Saumets esitas iseenda mälestusi ja luges oma ema päevikust mitmeid olukorra kirjeldusi. Mälestuste rea lõpetas Nelly Lind luuleridadega.
Mälestuste osas midagi eriliselt uut ei olnud. Sellest ajajärgust on kirjutatud nii eestikeelses kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses võrdlemisi põhjalikult.
Koosviibimise kestel kõlas võimas ühislaul eesti keeles. Laulude valik oli ajakohane, tuletades vanemale põlvele meelde kodupaika.
Lõpuks tänas Nelly Hubel kõiki, kes aitasid selle õhtu heale kordaminekule kaasa ja sellest osavõtjaid. Lahkuti koos vanade mälestustega ja oldi kindlad — nad olid näinud imet lahtiste silmadega.
