New York Times on lugupeetavaimatest ajalehtedest maailmas. Sisu laiaulatuslikkuse poolest on sellega raske võistelda. Ei ole vist ühtegi huviala, olgu see siis kultuuri, spordi või mitmesuguste harrastuste osas, mida see leht ei kataks. Ajalehe nädalalõpu väljaanne kaalub mitu kilo. Lehe kaastööliste hulgas on spetsialiste vist igalt alalt. Poliitiliselt on leht vasakpoolne, kuigi seal on olemas ka kaastööline, kes parempoolset seisukohta esindab. Ta on üksinda mitme teise hulgas.

1930-ndatel aastatel oli New York Times Moskva korrespondendiks Walter Duranty, keda peeti Nõukogude Liidu eriteadlaseks. Tema põhjalikke aruandeid Nõukogude Liidu sisepoliitika ja majanduse kohta hinnati väga kõrgelt, nii et teda tsiteerisid mitmed teised ajalehed maailmas, näiteks Manchester Guardian Inglismaal ja vasakpoolse suunitlusega lehed teistes maades.

Kahjuks oli informatsioon, mida ta levitas, suurel määral Nõukogude Liidu propagandast läbi imbunud. Kõige traagilisem oli tema reportaazh kolhooside rajamisest Ukrainas 1930. aastate esimesel poolel. Nagu teada, aeti ukraina talupojad sunniviisiliselt kolhoosidesse. Seda tehti brutaalse jõuga, millest tekkis Ukrainas suur näljahäda, kus vähemalt kaks miljonit ukrainlast nälga surid. Walter Duranty aga raporteeris, et Ukraina kolhoseerimine on suur võit kommunistlikus ülesehitustöös Nõukogude Liidus. Oma propaganda toeks lasi Stalin Nõukogude Liidul vilja eksportida, millele Duranty ka toetus.

Ilmselt Duranty kas ei vaevunud ise Ukrainasse minema või viidi ta sinna Potjomkini külasid vaatama — külad, mis olid näidisteks ehitatud ja mis ei kajastanud tegelikku olukorda.

Duranty teeneid ajakirjanikuna hinnati nii kõrgelt, et talle anti ameerika ajakirjanike kõrgeim, Pulitzeri auhind. Nüüd, kus on ammu selgunud, et tema reportaazh Nõukogude Liidust oli suurel määral kommunistlik propaganda ja vale, on tehtud ettepanek, et see auhind temalt postuumselt ära võetakse. Selle vastu on aga tema kolleegid protesti avaldanud ja nii on see temale alles jäetud.

Ilmselt on võimalik demokraatlikus ja kapitalistlikus maailmas levitada kommunistlikku propagandat, tehes seda auväärse ajalehe veergudel ja selle eest pälvida oma eriala kõrgeim auhind. New York Timesi see skandaal palju ei seganud, sest ta on ikkagi vasakpoolse maailmavaate lipulaevaks.

Sellele, et Ameerika kaotas Vietnami sõja, tegi New York Times tugeva panuse, avaldades sõjavastaseid artikleid ja hinnanguid, kuni Ameerika Kongress avaliku arvamise survel keeldus sõda edasi rahastamast.

Kui president Reagan Nõukogude Liiduga vägikaigast vedas ja muu hulgas alustas strateegilise kaitseinitsiatiivi vaenulike rakettide hävitamiseks, oli New York Times jälle eesrinnas, et mõjutada avalikku arvamist tema välispoliitika vastu. Nagu teame, ei hoolinud president Reagan sellest ja nii varises kokku Berliini müür ja Nõukogude Liit ning sajad miljonid inimesed said vabaks.

New York Times on järjekindel eitava seisukohaga Iraagi sõja suhtes. Huviorbiiti kuuluvad Ameerika vastased meeleavaldused, vangide halvasti kohtlemine ja sõjas langenud ameeriklased ja Iraagi kodanikud.

Huvi ei tunta või suhtutakse pealiskaudselt Saddami poolt hukatute massihaudadesse, demokraatia arengusse, mis kajastub sadade uute ajalehtede ilmumises ja paljude erinevate poliitiliste parteide asutamises.

Märkmed: