Tõnis Kahu kultuurikriitik
14. august 2019, 23:59
Legendaarne Jimi Hendrix Woodstockil. August 1969.
FOTO: The Image Works/Topfoto
Woodstocki festival sündis 1969. aasta augusti keskpaigas muusikatööstuse jaoks pingelises ja murrangulises õhkkonnas. Isegi kriisis, kui soovite. Võib ka öelda, et omamoodi oli Woodstock isegi selle kriisi lahendus.
Et sellest aru saada, peaksime aga minema kaugemale, 1967. aasta juunisse, mil Montereys Californias korraldati «rahvusvaheline popmuusikafestival». Ja seos Woodstockiga on sügavam kui lihtsalt fakt, et kolm rokkmuusikaloo suurnime – Jimi Hendrix, Janis Joplin ja ansambel The Who – läksid ajalukku nii ühel kui ka teisel festivalil esinedes. Monterey praktika oli hilisemaid aastakümneid arvestades omamoodi kummaline. Esinejatele nimelt honorari õieti ei makstudki, ainult baaskulud said kaetud.
Artistidel oli voli oma etteasteid käsitleda kui promoüritusi, sest tõepoolest – näiteks Hendrix ja The Who esinesid Ühendriikides esimest korda. Publik jällegi ei pidanud tollase kombe kohaselt tingimata piletit ostma, kui just ei soovitud paremaid kohti lavale lähemal. Monterey festivalil ostuvõimalust eriti ei kasutatud, aga rahvast tuli kohale kuhjaga üle ootuste. Miks see oluline on? Aga just nimelt siit sai alguse radikaalne nihe selles, kuidas seni hoopis teiste kultuuriliste väärtuste ja esinemiskonventsioonidega harjunud muusikatööstus rokkmuusikuid kohtlema hakkas.......
https://kultuur.postimees.ee/6...