Kuigi Johannes Aavikul oli suuri teeneid eesti keeleuuenduses, jäid mitmedki tema ettepanekud tähelepanemata. Nendest kõige visama hingega on olnud Y- pookstavi kasutamine ü tähe asemel. Mõnevõrra leidis see siiski kõlapinda eesti luules, sest oma loomingu alguses kasutasid seda Visnapuu, Sütiste ja isegi Heiti Talvik.
Üks kõige iseseisvamaid mehi Arbujate seas oli Uku Masing, kes terve oma loomingu vältel kasutas seda järjekindlalt. Paguluses tegi seda sama Jyri Kork. 1980. aastatel hakkas seda uuesti kasutama kõige noorem generatsioon.
Hiljuti ilmus selle kohta väike kokkuvõte ajakirja "Vikerkaar" veergudel (nr. 10, 2001). See viitab sellele, et teatud ringkondades on see küsimus endiselt aktuaalne ja sama vastuokslik nagu Aaviku ajal. Aavik soovis lähendada eesti keelt soome keelele, milles ü-hääliku märkimiseks laenati rootslaste käest y-pookstav ü-hääliku märkimiseks.
Huvitaval kombel on rootslastel kaks moodust selle märkimisel. Nende kirjakeeles märgitakse seda lihtsa u-tähega nagu sõnades "hus" (maja) ja y-ga sellistes nagu "tyska" (saksakeelne). Kuid "hus" hääldatakse nagu "hüüs" ja "tyska" nagu "tüska". Inglise keelest saab Y-st i-häälik nagu sõnas "Yule" (jõulud). Sama tähendusega on sõna rootsi keeles "jul", mis hääldatakse nagu "jüül". Siin läheneb Y jot häälikule.
Siin on kergesti märgatav Aaviku dilemma. Soomlased võtsid kasutusele rootslaste pookstavi, kuid eestlased võtsid meile omasema saksa ü-tähe.
Mõlemal juhul on tegemist laenudega, kuigi ü-häälik esineb kõigis neljas keeles. Rootslastel ja sakslastel esineb see lühikestes silpides, aga eesti keeles võib ü-täht esineda pika vokaalina nagu 'hüüdma", mis kõne ja murdekeeles muutub hoopis "üidma". Kas peame me siis seda märkima "Yidma". ?
See viimane väide on mõeldud sõbraliku norimisena. Meil taheti nii hirmsasti lahti saada võõrastest mõjudest, aga selle y-pookstaviga ei õnnestunud põrmugi. Eestipärasuse asemel saime juurde uue võõra laenu. Olen kindel, et siin mängis vingerpussi eestlase üliväärtuskompleks alaväärtuskompleksi tõttu. Selles pole midagi võõrastavat, et rahvad laenavad üksteise käest sõnavara. Võiks näitena tuua paar igapäevast, pealt näha küll päris eestikeelset sõna nagu seda on "raamat" ja "labidas". Ometigi on "raamat" slaavikeelne laen, tulenev sõnast "khramatik", kas mingi algelise grammatika või usulise traktaadi tähenduses. "Labidas" olevat balti laen - nagu seda on "lavisas" leedu keeles. Lugu läheks veelgi hullemaks kui keegi viitsiks lahti lüüa prof.
Mägiste etümoloogilise sõnaraamatu ja leiaks sealt palju Skandinaavia ja Alam-Saksa laene.
Kaasaegse noorema generatsiooni seisukoht on sarnane Aaviku omaga, et Y-täht olevat ilusam ja kergem kirjutada ja niimoodi on võimalik lahti saada sellest neetud saksa mõjust. Samuti on võimalik, et Y-pookstavi kasutamist peetakse parema maitse tipuks kui see armetu ü- häälik.
Valik on ikkagi vaba, sest "Vikerkaar" paneb Y- märgi sisse ainult autori soovil. On tõsi, et Uku Masing ja temast paar generatsiooni noorem Jaan Kaplinski on loonud uusi väärtusi selle pookstavi kasutamisel. Sama lugu on ka mõne teisega ja vahel harva ka mõne debütandiga. Aga nende loomingut võiks kirjutada ka ü-ga, ilma et sisu selle all kannataks.
See pole võimalik mõne teise Y-puuslike kummardajatega nagu mõne punkpoeedi puhul. Nad proovivad küll seale sitsikleiti selga panna, nii et notsust preilna saaks, kuid teatavasti on see mahavisatud töö ja vaevanägemine,sest tee, mida tahad aga siga jääb alati seaks.
E. KRANTS
Y - pookstavi dilemma
Eestlased Kanadas | 21 Jan 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
