Lp. hr. Väino J. Riismandel

Lugesin suure huviga teie artiklit, kuid ühes asjas Te siiski eksiteoluliselt, nõustudes väidetega, et Tartu rahulepingujärgset piiri on võimalik muuta, põhiseadust rikkumata.

Põhiseaduse § 122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.
Siin ei ole kaksipidi mõistmist: Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu Rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt tema kulgemise ja asukoha, teised kehtivad piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega. Sõna “ja” lauses tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt ja pariteetselt.

Uus, sõlmitav piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga täpselt paika pandud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Uus piir ei kattu Põhiseaduses sätestatud maismaapiiriga mitte ühegi sentimeetri ulatuses. Asjaolu, et kogu 333,7 km pikkune piir maismaapiiriks loetakse ja see Lämmijärvel 16,8 km ulatuses muutmata jääb, ei anna mitte vähimatki õigustust õiguskantsler Truuväli väidetele, nagu oleks piir muudetud vaid osaliselt ja uus Piirileping oleks seega kooskõlas Põhiseaduse § 122 nõuetega. Sellise äraspidi loogika järgi võiks loobuda ka tervest Eesti territooriumist, eeldusel, et väike lõik Tartu Rahulepingu järgsest piirist kusagil siiski säiliks. Viie protsendi ja 2993 ruutkilomeetri loovutamine riigi territooriumist ei ole sugugi vaid osaline piiri muutmine. Muutub üle 95% Tartu Rahulepingu järgsest Eesti-Vene piirist.
Piiri muutumise ja säilimise proportsioon ei oma siiski tähtsust, kuna kooskõla Põhiseadusega eksisteerib ainult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga fikseeritud piiri säilimisel tema täies ulatuses.

Põhiseaduse §122 lg.1 ütleb veel: Eesti mere ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
Kuna Tartu Rahulepinguga ei määratud kindlaks Eesti mere- ja õhupiiri, on nimetatud lõik mõistetav vaid selliselt, et mere ja õhupiir määratakse lähtuvalt Põhiseadusest: so. kooskõlas ja vastavuses Tartu Rahulepingus paika pandud maismaapiiriga. Ei ole võimalik, et õhupiir ja merepiiri algus asuksid seaduslikust maismaapiirist lahus.

Ka grammatiliselt ei anna sõnavormid „määratud“ ja „määratakse“ vähimatki alust väita, et võiks taganeda põhiseaduslikust Tartu Rahulepingu järgsest piirist, nagu väidab õiguskantsler Jõks ja muuta seda Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamuse otsusega.

Tartu Rahulepingule tehtavat viidet Põhiseaduse §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte Eesti-Vene piiri. Seda näitab ka Tartu Rahulepingu primaarne äramärkimine antud lõikes ning „teiste rahvusvaheliste piirilepingute“ sekundaarseks seadmine. Samas ei kitsenda see põhiseaduse §122 lõiget 2, vaid annab talle täpselt fikseeritud ja konkreetse toimeala.
Arvestades eelpooltoodut, on uus Eesti-Vene Piirileping Põhiseaduse ja ka Tartu Rahulepinguga otseselt vastuolus.

Seega ei ole ka Piirilepingu ratifitseerimine Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega Tartu Rahulepinguga määratud piiride muutmiseks võimalik, vaid nõuab esmalt Põhiseaduse § 122 muutmist Põhiseaduse §162 järgi rahvahääletuse teel.

Tänan hr. Põlluaasa minu artikli tählepaneliku lugemise ja asjaliku kommentaari eest. Kahjuks ei saa ma nõustuda tema seisukohtadega. Soovitan tutvuda minu artikliga 4. veebr. 1999.a. "Vaba Eesti Sõnas", kus ma selgitan Põhiseaduslikus Assamblees toimunud sõnavõtte ja seisukohti Tartu rahulepingut mainiva põhiseaduse sätte kohta. Neid võib lugeda Assamblee protokollides ( Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997).