Kõige lihtsam on kritiseerida kõike mida me ümber toimub-aga samas peab ometi seda Eesti puhul keegi kindlasti tegema, muidu elu jääbki siin vaid suureks paigaltampimiseks. Tundub et teatud poliitikud lihtsalt pole huvitatud meie riigi ausast juhtimisest, ja koorivad maad ja rahvast sama paljaks kui nõukaajal oli tavaks. Aga eesti resurssid ei kannata sellist pikaajalist tegevust välja; kusagil algab tagasilöök; kusagil lõikab maa seda vilja mida ta külvab.

Mida tegi Rein Lang 1980–1986?
Rein Langi lapsepõlvest, tudengipäevadest ning hilisemast karjäärist linnahallis ja Kuku Raadios on Eestis laialt ja lahkelt räägitud. Langi kuue perestroika-eelse tööaasta sisu pole aga teravkeel ise ega tema semud seni avalikult meenutanud. Seni pole sel olnud ka laiemale üldsusele suuremat tähtsust. Eesti välisministri ametikohal istuva mehe tausta laiem teadmine on siiski oluline.

Välisministeeriumi kodulehekülje järgi oli Rein Langi esimene töökoht pärast ülikooli juurateaduskonna lõpetamist aastatel 1980–1986 Advokaatide kolleegiumi Injurkollegija (Moskva Advokatuur) Eesti esindus.
Vabariigi valitsuse leheküljel olevas Langi ametikäigus on sama asutus ristitud Moskva Advokaatide Kolleegiumi Injurkollegija Eesti NSV esinduseks. Langi ametinimetuseks on mõlemal juhul märgitud konsultant.

Mis on Injurkollegija?
Spetsialiseeritud advokaatide kolleegium Injurkollegija loodi 1937. aastal Moskva advokaatide linnakolleegiumi juurde ning selle ülesandeks sai nõukogude kodanike ja organisatsioonide tsiviilasjade ajamine välismaal, samuti välismaiste juriidiliste ja füüsiliste isikute esindamine Nõukogude Liidus.
Endiselt Moskva noobleimal Tverskaja uulitsal (vahepeal Gorki nime kandnud tänaval) majas number 5 asuval Injurkollegija advokaadibürool on täna üle 50 advokaadi ning filiaal Sankt-Peterburgis.
Firma kodulehekülje (www.injur.ru) kinnitusel on tegemist ühe vanima Vene rahvusvahelise ja eraõiguse alal tegutseva advokaadifirmaga. Rõhutatakse, et praegune spetsialiseeritud advokaadibüroo Injurkollegia on spetsialiseeritud advokaatide kolleegiumi Injurkollegija õigusjärglane ning on üle võtnud kõik eelmise õigused (kohustusi ei mainita).

Tänane Injurkollegija väidab, et tal on kauaaegsed kindlad sidemed advokaadibüroodega Baltimaades, Ukrainas ja Valgevenes. Samuti on jäänud kindlad rahvusvahelised sidemed välismaiste advokaatide ja nende ühendustega Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Aasias ja Aafrikas.
Siit ilmneb Eestile välispoliitiliselt oluline nüanss: Baltimaad ja välismaad kuuluvad selle kontori käsitluses eri kategooriatesse. Veelgi intrigeerivam on aga võimalus, et Eesti Vabariigi välisminister on sellise asutuse ja/või selle töötajatega tänase päevani isiklike kontaktide kaudu seotud.
Asi pole kindlasti selles, et 1980. aastate algul, samal ajal Langiga, töötas samas asutuses juristina hilisem Vene „liberaaldemokraatia“ isa Vladimir Volfi poeg Zhirinovski (asus 1984. aastast juhatama Nõukogude välispoliitikakirjastuse Mir juriidilist osakonda).
Langi sidemetele mõeldes teeb hoopis ettevaatlikuks, et muidu üleliiagi jutukas Lang pole selle perioodi tööelust avalikult midagi rääkinud (Eesti Ekspressis pidas ta vajalikuks ajaloo tarbeks täpsustada isegi oma koolipõlveseiku). Arvestades Injurkollegija tausta ja töö sisu võib vaikimiseks olla ka põhjust.

Injurkollegija pärimisasjad
„Injurkollegijale on alates selle asutamisest jäänud traditsiooniliselt pärimisasjade ajamine,“ kinnitab firma oma tutvustuses. Samas otsitaksegi välismaal surnud Vene seostega inimeste sugulasi. Aktuaalses nimekirjas on näiteks keegi Riias sündinud ja Austraalias surnud Bruno Vitols ja Soomes surnud Lüüli Sivi Lustivuo (endine Karikivi). Palju on Prantsusmaal surnud venelasi.

Nõukogude ajal KGB kontrolli all töötades võttis Injurkollegija kuni 80% komisjonitasu inimestelt, kes said Läänes surnud sugulastelt päranduse. Nõukogude sugulastele said osaks vaid nn sertifikaadid ehk serdid, millega sai üksikutest valuutapoodidest osta Lääne kohvi, teksaseid ja jope. Varandused ise läksid aga pärimist vahendanud Nõukogude riigile.

SRÜ maades Injurkollegija struktuur 1992. aastal erastati ning tegutseb samas profiilis tänase päevani. Näiteks ainuüksi USAs ja Kanadas surnud ukrainlaste päranduste mahuks ehk Ukrinjurkollegija tööpõlluks on hinnatud kuni 250 miljonit dollarit. Ukraina välisministeerium on selle kontori kaudu järjest mässitud inetutesse lugudesse ning mitmed diplomaadid on olnud rängalt manipuleeritavad.