1943. aasta 20. oktoobril toimus Uluotsa ja Kanti kohtumine Eesti kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe´ga, kus arutati von Ribbentropi ettepanekut luua EW - aegsetest ühiskonna, kultuuri ja usutegelastest rahvuskomitee, mis oleks täiendav instituut Eesti Direktoraadi juhi Erster Landesdirektor dr. Mäe direktooriumi abistamiseks. Vabatahtlik mobilisatsioon Saksa sõjaväkke oli läbi kukkunud.
Järgmisel päeval kutsus Uluots Tallinnas, Müürivahe tn 16 kokku endise EW poliitikud, kiriku -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajad.
Leiti, et eesti mehe õige koht on nüüd Saksa vägedes.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel toimus sarnane kohtumine veel Otto Tiefi korteris.
7. veebruaril andis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ülem SS - Obersturmbannführer Baatz loa Uluotsale raadioesinemiseks. Esinemine toimus intervjuu vormis, milles Uluots toetas sundmobilisatsiooni läbiviimist.
1944. aasta 14. veebruaril loodi aadressil Pärnu mnt. 23 Eesti Rahvuskomitee ja Uluotsast sai sisuliselt dr. Mäe asetäitja.
Kuna läbi Uluotsa seostatakse EW järjepidevust, siis võib öelda, et Eesti astus II maailmasõtta Saksa poolel 1944. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli Itaalia juba sõjast loobunud.
Rahvuskomitees oli kaks rivaalitsevat tiiba. Ühe moodustasid president Pätsi aegsed vanemad poliitikud Uluots, Kant, Tief, Klesment jt, teise moodustasid Tõnissoni pooldajad eesotsas viimase endise sekretäri Ernst Kulliga. Oldi Inglise orientatsiooniga ja sundmobilisatsiooni vastu. Peagi nad arreteeriti SD poolt.
Uluots nõudis oma rühmitusele kolme kohta dr. Mäe omavalitsuses - Mäe, Angeluse ja Öpiku oma. Pärast konsulteerimist von Ribbentropiga kindralkomissar Litzmann siiski keeldus.