Kohtasin Ilse't AABS konverentsidel. Ta oli äärmiselt sõbralik ja lahke hing - ning jutt oli alati huvitav ja ergutav. Kaastunne sõpradele.

Rahulised laupäevased leinahetked
Hardusminutid Tallinnas Kaarli kirikus 22. jaanuaril 2011. aastal kl 12.00.
Lumehelbed liuglevad tasa-tasa aeglaselt langedes, Eestimaa on lumerohke talve keskmes.
Kirikust kostavad vaiksed orelihelid viisil – „Isa, Sinu palge ette vaikses leinas kummardan...“

Piiskop Einar Soone toimetab lahkumisjumalateenistust maailmakuulsa foneetikaprofessor Ilse Lehiste ära saatmisel. Üks pikk, teadusmahukas ja väärikas elutee on lõpule jõudnud ning hulgaliselt on tulnud inimesi, et hüvasti jätta professor Ilse Lehiste`ga.
.
Seitsekümmend ja enam aastat on möödunud suvepäevast, kui Tallinna noored leerilapsed käisid täisealiseks tunnistamisel leeris Kaarli kirikus; - ja nüüd saadetakse samast kodukirikust viimasele rahupaigale ühte leerilastest, keda elukeeris viis pikemaks ajaks välismaale õpinguteks ülikoolides ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse Ohio osariigi ülikooli teadustööle, kuna kodu-Eesti oli poolesajandilise okupatsiooni kütkeis.

Professor Ilse Lehiste oli Tartu Ülikooli audoktor ning valitud Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Mälestussõnu lausuvad Eesti Teaduste Akadeemia president akadeemik Richard Willems, Tartu Ülikooli rektor professor Alar Karis.
Meenutatakse professor Ilse Lehiste sõnu: - „luule, laul, inimese elu; muusika ja luulekeele ühindumine; ...keel sisaldab ka vaikust ja eri keeltes on see vaikus erinev...!“

Viimati Eestit väisates nimetas professor Ilse Lehiste end – „keelefüüsikuks“ ja manitses, et -„...keelestruktuur ei tohiks muutuda!“. Minule meenub, kuidas ta ütles temale omase naerumuigega, et eesti keeles on ka omapära ja selle näitlikustamiseks lisas paar lauselõikku: „Ta olevat ülikooli lõpetanud...! Ta pidavat aus inimene olema...!“, milliseid lauseid võiks lahti mõtestada, - mitmeti…!
Hüvasti jätma olid tulnud Eesti TA akadeemikud, ülikoolide professorid, Eesti kirjanike liidu juhid, kirjanikud, ülikooli doktorandid, üliõpilased ja lähedased.

Jätkuvates orelihelides oli tunnetatav laulutekst:
„Ma rändamast nüüd tulen, mul käidud maine tee
...Üht kõrget kutset kuulen, mis hüüab rahule.
Sest reisikepi jätan – las jääb see puhkama.
Ma vaikselt sinna ruttan, kus viimne kodumaa.“
.....
„...Saada mind ikka tasasel teel!
Hoia, kui eksida tahab mu meel!
Aita, et ikka paremaks saan,
Sinule ustavaks lapseks siis jään...!“

Hardushetked ärasaatmisel ja Tartu Ülikooli üliõpilaste auspaleer avaldasid viimset austust.

Olgu kodumuld Sulle kerge!
Puhka rahus!

Lugupidamisega mälestades,
Mati Pungas, Tallinnas, 22. jaanuarikuupäeval 2011.a.